Ta on oluline osaline riigieelarve koostamisel. Riigieelarve on nagu maakaart, mille abil ametnikud orienteeruvad elik kulutavad maksumaksja raha. Eesmärk on, et see kaart oleks võimalikult täpne ning raha kulutataks võimalikult tõhusalt. Siis on riiki lihtne juhtida.

Tegelikult on see sõber üks targemaid inimesi üldse, keda ma tunnen. Palju targem kui mina. Tema ideoloogilisteks eeskujudeks on Hayek ja Mises, keda võib pidada lausa geeniusteks.

Kindlasti teadsid Hayek ja Mises palju majandusest, kuid tundub, et suuremat ei midagi ökoloogiast. Minu tark sõber omab selles vallas vähem kui ülikooli sissejuhatava kursuse jagu teadmisi. Keskmise eestlase kohta hämmastavalt palju. Tunduvalt rohkem kui igapäevaselt vaja läheb?

Tarbijad, firmaomanikud, poliitikud ja investeerimispankurid – kõik nad vajavad orienteerumiseks head kaarti. Selleks, et teha häid otsuseid, peab turg andma neile võimalikult täpse teabe, kaasaarvatud hüviste õiglase hinna. Seda aga turg ei tee.

Fossiilsete kütuste kasutamisel põhinev ja äraviskamisele orienteeritud turg ei oska arvestada, et osa looduse poolt pakutavaid hüvised on asendamatud, ehkki võib muidugi loota, et tulevikus teadus need millegagi asendab.

Asendamatute hüviste lõppemise perspektiiviga mittearvestamine on ohtlik. Majandusinimeste koostatud kaart, mis ei arvesta ökoloogiaga, on pikemas perspektiivis sama turvaline, kui seilata kariderohkes meres tähistaeva järgi. Ei ole ju mõistlik, eriti, kui täpsemad kaardid on meil tegelikult juba olemas?

Kui soovime kavandada Eesti jätkusuutlikku arengut, tuleb arvestada ka keskkonnaga. Loodusressursse jääb üha vähemaks ja mitte ainult fossiilseid kütuseid. Bioloogilise mitmekesisuse vähenemisel nõrgeneb ökosüsteemi tasakaaluvõime, mis on kliimasoojenemise tõttu niigi surve alla sattunud.

Ökosüsteemid on viimase 50 aastaga kahanenud kiiremini, kui kogu senise teadaoleva inimajaloo jooksul. Bioloogilise mitmekesisuse vähenemine mõjutab väga otseselt ka majandust, sest ettevõtted sõltuvad tasakaalus ökosüsteemide poolt pakutavatest hüvistest nagu näiteks puhas vesi, metsad, kliimaregulatsioon jne jne.

Ka tarbimine ei saa samamoodi jätkuda. Hiina ja India kasvav majandus ning energianõudlus survestab keskkonda ennenägematult. Samas vaimus kasvamist jätkates tarbime me IPCC-i (Intergovernmental Panel on Glimate Change) ja FAO (United Nations Food and Agriculture Organization) andmetel juba aastal 2050 kaks korda rohkem, kui maakera loodusressursse taastoota suudab. See ei ole kohe kindlasti jätkusuutlik tee.

Brundtlandi raportist alates on lõhe jätkusuutliku arengu ja tegeliku arengu vahel iga päevaga suurenenud. Selleks, et tagada jätkusuutlik areng, vajame me järjest keerulisemas maailmas võimalikult täpseid kaarte. Eesti ei ole üksik oaas keset kõrbe, kes kellestki ei sõltu.

Kliimasoojenemine võib tuua meile mitte ainult malaaria, vaid ka osa Euroopa Liidu poolt kvootidega laiali jaotatavatest keskkonnapõgenikest. Noid arvatakse maailmas kokku pikas perspektiivis umbes 200 miljonit, Rahvusvahelise Keskkonna ja Arengu Instituudi (International Institute for Enviroment and Development) 2007. aasta andmete kohaselt merepinna tõusu korral kuni 600 miljonit!

Ja eks põgene nad ikka pigem Euroopasse. Rahvastiku vähenemise üle me siis igal juhul enam kurta ei saa. Need on põgenikud, kes põgenevad merepinna tõusu eest! Liustike sulamise mõjude eest põgenevad hiinalased juba praegu Siberisse. Joogivee probleem kõrbestuvates piirkondades alles kerkib.

Mu tark sõber ütleb, et valitsusest ei sõltu selliste arengute planeerimisel praktiliselt midagi. Me ei teadvat isegi, mis hakkab juhtuma 2009. aasta teisel poolel. Me ei tea näiteks, kas Eesti majandus jääb vinduma. Pole ju näha uut mootorit, mis tõmbaks majanduse käima.

Võimalik, et see ongi nii, kuid edaspidiste investeeringute ja otsuste tegemisel tuleb siiski arvestada, et loodusressursse jääb paratamatult vähemaks. Tootmisprotsess peaks saastama võimalikult vähe, näiteks eraldama minimaalselt süsinikdioksiidi. Energiasektor vajab oluliselt kiiremat uuendamist, eelkõige läbi energiasäästmise.

Enegiakriis ja ökoloogilise katastroofi oht sunnivad meid tahes tahtmata oma elukorraldust muutma ning võib vaid loota, et see muutub loodussõbralikumaks ja puhtamaks. Nii ei pruugi minna, kui meil ei ole praegusest täpsemat kaarti.

Kindlasti mitte aga siis, kui me isegi ei püüa protsesse mõista. Vajalikku kaarti ei saa joonistada ilma teadmisteta ökoloogiast või täpsemalt loodus- ja majanduskeskkonna seostest. Loomulikult ei piisa ainult ökoloogiast, kuid ilma ka enam ei saa.

Majandust korraldava „nähtamatu käe“ uskujatelt küsiks, et kuidas lahendab see käsi ökoloogilisi probleeme nagu näiteks kliimasoojenemine.

Probleemide eitamist ei saa kuidagi pidada ratsionaalseks. Mitte et ma kuidagi kapitalismi vastu oleks, kuid süsteem iseseisvalt ei tundu uutele globaalsetele probleemidele lahendust pakkuvat.

Nagu on öeldnud Tšehhoslovakkia endine president Vaclav Havel: „Puhta turumajanduse kultus võib olla sama ohtlik kui marksistlik ideoloogia, kuna selle vaimne alus on sarnane, nimelt et teooria rakendamine on õigem kui elutarkus.“

Kui globaalse energiakriisi ja kliimasoojenemise leevendamiseks tundub olevat ainus tee riikide vaheline koostöö, siis tundub, et hetkel selleks maailm veel valmis ei ole.

Vanal Euroopal on suhe Venemaaga nagu on narkomaanil suhe oma diileriga. Ilma ei saa ja koos lükatakse agoonia lihtsalt edasi. Pikas perspektiiviis lõppeb diileril lihtsalt kraam otsa ja siis tal enam seda võimu ei ole. Milleks siis seda mitte kasutada, kuniks teda veel on?

Selline on ju ka Eesti energiapoliitika – kasutame põlevkivi niikaua, kuni meil seda on, vaatamata sellele, et see aitab kõvasti kaasa kliimasoojenemisele. Kas meie ja Venemaa väärtuste vahel ikka on selline vahe, või on see vahe ainult retoorikas?