RAUL-ALLAN KIIVET: Vaktsiinimüük hirmu ja vale abil
Arstiharidusega mees töötab ravimifirmas GlaxoSmithKline Eesti, mis toodab ja müüb just B-hepatiidi vaktsiini.
Seega on autoriks isik, kes on saanud hea hariduse haigustest ja vaktsineerimisest, samuti väljaõppe ravimite müügitöös.
Tulemuseks on kirjatükk, mis hakkab kuuluma arstiõppe kullafondi tervishoiujuhtimise õppeaines, et illustreerida, milliste meetoditega tervishoius otsustusmehhanismi mõjutatakse.
Müügiedendusmeetoditena võeti kasutusele mitmekesine arsenal. Alustati isiklike läbielamistega, mis avasid autori silmad kasside ja laste vaktsineerimise hädavajalikkusest. Seejärel hirmutati pooltõdede ja lausvalede abil lugejaid haigusest tulenevate piinadega ning pahandati Eesti riigiga, kes pole alustanud vastsündinute vaktsineerimist B-hepatiidi vastu.
Kõigepealt haiguse levikust, mida ainsana on artiklis tõeselt kirjeldatud. B-hepatiit on tõsine viirushaigus ja vaktsineerimine on tõesti parim viis haigusega võitlemisel. Nakatuda B-hepatiiti pole nii kerge kui nohu saada. Levik on sarnane HI-viiruse omaga – peamiselt seksuaalsel teel ja kokkupuutes verega. Eestis puhkes B-hepatiidi epideemia samas piirkonnas ja samas riskirühmas kui HIV, enamik haigestunutest on 15–25-aastased.
Nendest, kes on nakatunud B-hepatiidi viirusega, saab valdav enamik tegelikult viirusest vabaks sama tavaliste ja kiiresti mööduvate haigusnähtudega – halb enesetunne, väsimus – kui teiste viirushaiguste korral. Ainult veerandil tekib kollatõvesarnane haiguspilt. Nendel, kes on sellise B-hepatiidi ägeda haigusperioodi läbi teinud, võib 5–10%-l viirus organismi püsima jääda ja neist osal tekkida krooniline hepatiit. Kokkuvõttes on maksatsirroosi arenemise tõenäosus alla 1% ja maksavähi tekke tõenäosus veel 10 korda väiksem.
Artikli pealkirja all on suurelt välja toodud, et “Eesti riik ei pea vajalikuks inimesi B-hepatiidi vastu vaktsineerida”. Mis on lausvale, sest alates 1996. aastast on Eestis B-hepatiidi vastu vaktsineeritud tervishoiutöötajaid, kel kõige suurem risk saada seda nakkust verega juhuslikus kokkupuutes. Samuti toimub juba mitmendat aastat haigekassa rahastamisel kõigi 12- ja 13-aastaste laste vaktsineerimine, et hoida just riskivanusesse jõudnud lapsi nakkuse eest. 2002. a kulus haigekassal selleks 9,5 miljonit krooni. Ja siis tuleb ravimifirma ütlema, et midagi ei tehta.
Lõpetuseks autori valeväide, et vastsündinute vaktsineerimata jätmine seab ohtu tuhandete imikute tervise. Eestis diagnoositakse B-hepatiiti alla 10-aastastel lastel 1...10 juhtu aastas. Need on haigusjuhud, mida saame vastsündinute vaktsineerimisega ära hoida. Ei enam.
Selles kontekstis ei sea vastsündinute vaktsineerimiseks mõeldud B-hepatiidi vaktsiinide riigihanke viibimine mõne kuu võrra ohtu ühtegi elu. Tõeliste riskirühmade vaktsineerimine jätkub Eestis järjepidevalt.
Samal teemal vt Argo Lätt “Kassi või lapse tervis?” EPL, 2.7.
