Raul Ennus: Elektriturg kahvlis
Võiks öelda, et hinnamuutuste kohta läksid ennustused enam-vähem täppi. Üldine hinnatõus jäi vahemikku 20–30%. Küll aga tuli mõningase üllatusena võrguteenuse hinnatõus. Tarbijale on valusaks löögiks ka see, et võrguteenus moodustab elektriarvest kõige suurema osa, u 40%.
Müüjate arv avanenud turul vastas lootustele ja on tasahaaval isegi lootusi ületamas. 2012. suvel ei olnud täit kindlust isegi mõne kodumaise tootja osas, kuid lisaks nendele alustasid avatud turul tegevust ka mõned seni Eestis tundmatud tegijad. Tarbija seisukohast on see väga tervitatav, sest tihe konkurents sundis Eesti Energiat hindades päris olulisi mööndusi tegema.
Üldteenuse kasutajate osakaal jäi alla 35%, mis on väga erinev Põhjamaadest, kus üldteenuse osakaal on märksa suurem. Eesti tarbija on palju hinnatundlikum ja hirm selle ees, et üldteenus võib kalliks osutuda, sundis tarbijaid elektrilepinguid sõlmima. Mis on ka mõistlik, sest kuidas saaks soovitada inimestele teenust, mille hinda on väga raske ette näha.
Mis saab edasi?
Turu jagunemise osas olid lootused siiski kõrgemad kui see, milliseks kujunes lõpptulemus. Eesti Energia massiivne „TV-ajupesu”, suur kontaktibaas ja rahakott ning kohati dumpingule lähenevad pakkumised kandsid vilja. Alahinnata ei saa ka mõne tarbijagrupi alalhoidlikku ostukäitumist.
Turuliidri Eesti Energia väitel olid nad 2012. aastal kodutarbija müügiga kahjumis (põhjuseks võib olla see, et avanenud turul hõlmava osa säilitamiseks tehti suuri kulutusi turundusele ja tehnoloogia arendusele). Kahjumiga müüki endine monopol tõenäoliselt ei jätka. Hind on juba tõusnud ja tõuseb ilmselt veel. Ka teised elektrimüüjad ägavad Eesti madalate marginaalide tõttu.
Küsimus on pigem, kas hind tõuseb juba 2013. aastal (nt aasta lõpus, kui sügisene suurem lepingu-uuendamisperiood on möödas) või 2014. aastal. 2014. aastal hinna tõstmise kasuks räägib ka asjaolu, et 2013. aastal on kohalike omavalitsuste valimised, mistõttu majandusminister ei pruugi näidata üles liigset entusiasmi riigifirma elektrimüügi marginaalide tõusu suhtes. Teistele elektrimüüjatele tuleb 2013. aasta seetõttu veel sama raske.
Tähelepanu võrguteenusele
Kuna puhta elektrihinna mõjutamine on keeruline, kas ei tuleks siis tähelepanu alla võtta kõige suurem kuluartikkel ehk võrguteenus? See on paljuski valitsuse otsustada: kui suurt kasumit peavad võrguteenust pakkuvad riigiosalusega ettevõtted teenima? Kasumieesmärkide vähendamine ei tähenda otsekohe, et olulised investeeringud jäävad tegemata.
Tarbijal aga ei jää lühikeses perspektiivis muud üle kui muuta tarbimisharjumusi – kõige odavam elekter on kokkuhoitud elekter – ja loota, et väike alanud palgatõus jätkub ja seda ehk kiiremas tempos.
Teiseks on tarbijatel võimalus loobuda fikseeritud hinnaga pakettidest. 2013. aasta statistika on näidanud, et kõige soodsam oli elektrit osta muutuval börsihinnal põhinevatel pakettidel. Enamike tarbijate igakuine tarbimismaht on nii väike, et ka börsihinna suuremad kõikumised ei tekitaks elektriarvesse tõenäoliselt rohkem kui 2–3 euro suuruseid muutusi. Praegu on pea 90% Eesti Energia tarbijatest valinud fikseeritud hinnaga paketid. See protsent võiks jääda kõige rohkem 30% kanti.
