Link kopeeritud!

Raul Olle: suusatajatel on tõestamise aeg


Raul Olle: suusatajatel on tõestamise aeg
----

Suusaliidu murdmaa alajuhi Raul Olle hinnangul peab paari aasta jooksul selguma, kas Eesti suusatamine jääb kiratsema või toimub oodatud põlvkonnavahetus.

 •• Kui palju teil suusakilomeetreid sellel talvel juba kogunenud on?

See talv on vähe. Kuna meil suvel üks inimene koondati [suusaliidust], siis on selle võrra minul tööd rohkem ja just selle koha pealt, mida ma varem teinud ei ole. Pean kiiresti õppima ja üritama asjadega hakkama saada. Tegelikult üleni aja taha ka pugeda ei saa. Pigem ise ka ei viitsi enam.

•• Palju see kilomeetrites umbkaudu ikkagi tähendab?

Juba pikka aega arvestan ma trenni mahtu ajas, mitte kilomeetrites. Aga kui nüüd arvutada ümber, siis hästi ümmarguselt võiksin ma 600–700 kilomeetri juures olla. Võib-olla tavainimesele tundub palju, aga endale tundub see megavähe. Kaks korda võiks ikka vähemalt rohkem olla sõidetud.

•• Kas ma saan õigesti aru, et mingi tüdimus on suusatamises peale tulnud?

Ütleme jah, et natuke on seda tunda. Mitte suusatamise, aga üldse sportliku tegevuse osas. Samas keha ikkagi nõuab, et peaks edasi tegema. Praegu väga enam ei viitsi tõesti.

•• Omal ajal sai liiga palju treenitud?

Ei, liiga palju ei saanud. Paras-jagu sai. Kui ma lõpetasin tipp-spordi 39-aastaselt, siis kokku-võttes aastate jooksul sain ikka üksjagu vaeva näha.

•• Teid tuntakse kui „treenimise maailmameistrit”. Kes selle fraasi lendu lasi?

Ma ei tea, siin neid treenijaid vendasid oli omal ajal minust küll rohkem. Ega ma vähe ei treeninud, aga kindlasti mitte ka rohkem kui näiteks Veerpalu või Mae. Minu meelest sai see fraas alguse üldse Elmo Kassinist, kes oli tõesti hull treenija. Keegi mõtles selle välja ja eks see teatud kontekstis on leidnud kasutamist erinevate sportlaste puhul.

•• Kuidas te ise sellisesse tiitlisse suhtute?

Ma ei saa öelda, kas see on õige või vale. Pikamaasuusatamises ju polegi väikeste mahtude pealt midagi teha võimalik. Kui lühemad võistlused on vähemalt 50 kilomeetrit ja kõige pikemad 90 kilomeetrit, siis 10–15 kilomeetri kaupa harjutades kaugele ei jõua. Sõna „maailmameister” on kindlasti üle pingutatud. Minust kõvemini harjutajaid oli kindlasti siis ja on ka praegu.

•• Milline üks korralik Vasaloppetiks valmistuv trenn välja näeb?

Tavainimese mõistes kõige kõvemad trennid olid meil ikkagi suvel. Aeroobse treeningu koha pealt tegime näiteks kuuetunniseid trenne, millest kolm tundi võttis imitatsioon ja teised kolm tundi rolleritel sõit. Intensiivsem trenn oli ajaliselt veidi lühem, aga sügisel olid näiteks imitatsioonitrennid väga raskel reljeefil Otepää ümbruses. Jooksime parimatel kordadel isegi rohkem kui maratonidistantsi. Sellest üle kahe kolmandiku oli ainult mäest üles ja alla. Keskmiselt tegime nädalas trenni 23–25 tundi, see teeb siis 11–12 korda nädalas.

•• Kaks trenni päevas kuni 39. eluaastani ja siis sai villand?

Viitsimine ei kadunud isegi siis ära, pigem tahtsin ma lõpetada lihtsalt õigel ajal. Ma arvan, et ajaliselt tegin suhteliselt õige otsuse. Nii vanalt läks konkureerimine teistega juba üsna raskeks. Aasta jooksul oleks jäänud paar suurt maratoni, kus ma oleksin reaalselt võinud kolme hulka sõita. Muidu, noh, kümne parima hulgast ei oleks vahest välja langenud, aga 39-aastaselt treenida aasta läbi ja saavutada kohad viiendast kümnendani – ega see enam suurt midagi mulle pakkunud ei oleks.

•• Tundub, et meil on täielik suusavaimustus peale tulnud. Tuleneb see teie hinnangul ainult heast talvest?

Loe veel

Esiteks on meie tippsuusatajatel läinud juba rohkem kui kümme aastat järjest meeletult hästi, on võidetud terve hunnik OM-i ja MM-i medaleid. Teiseks on viimased kaks talve rahvasporditaset hästi soosinud. Selge see, et kui sul on võimalik minna suusatama hästi ettevalmistatud rajal 15-kilomeetrisele ringile, siis see on hoopis teine asi kui veel kolm-neli aastat tagasi. Toona olid nii Nõmmel kui ka Pirital ainult 1–1,5-kilomeetrised kunstlumerajad ja ümberringi haljendas rohi. Massidesse sellise talvega suusatamist ju ei vii. Kolmandaks muidugi see, et tänu Merko, Swedbanki ja Eesti Energia ühisprojektile on rajatud terviseradu. See on väga-väga suur asi. Rajad on korda tehtud, nad on hästi märgistatud, on ostetud korralik rajatehnika. Paljud rajad on saanud endale valgustuse ja see on väga tähtis, sest väga vähestel on võimalik käia valgel ajal suusatamas.

•• Kas oleksite veel mõned aastad tagasi ette kujutanud, et poolteist kuud enne Tartu maratoni on kõik 8500 stardipääset välja müüdud?

Isegi mitte kõige košmaarsemas ja narkootilisemas unenäos ei oleks seda ette näinud! Pigem on alati olnud küsimus, kas me saame 3000–4000 inimest täis. Rahvaspordiüritustel ongi kõige tähtsam see, et oleks hea talv.

•• Tõenäoliselt on veel mitu tuhat inimest, kes enam starti ei pääse, aga tahaksid küll. Kas tuleks hakata mõtlema, kuidas saaks veel rohkem osalejaid vastu võtta?

Ilmselt seda nad [korraldajad] mõtlevad ka. Niipalju ma Indrek Kelku tean, panustab ta alati pigem kvaliteeti ja kui tunneb, et kõigile starti tulnutele ta väga head rada tagada ei suuda, siis ta pigem laseb sinna peale vähem suusatajaid. Mingil määral on see seotud ka stardipaigaga – nii palju suusatajaid pole võimalik Otepää suusastaadionile lihtsalt ära mahutada.

•• Varem olete sõitnud võidu peale, aga mis eesmärgiga nüüd ise Tartu maratonile lähete?

Viimastel aastatel ei olegi ma endale eesmärki püstitanud ja pingevabalt on starti minna nii hea! Muidu oli ikka pinge ja mingi kohustuse tunne sees, aga nüüd ei mõtle ma üldse, kuidas läheb või mis tulemus peaks olema. Täpselt nii, nagu tuleb, nii ka on ja selle pärast ma ei stressa.

•• Aga kui stardipauk käib, siis tekib ikka tunne, et ei tohi kedagi eest ära lasta?

Jah, see ikka tekib. Nüüd kevadel saab neli aastat suusakarjääri lõpetamisest täis, aga kui stardipauk käib ja number on seljas, siis sellest kihutamise tundest ei ole ma lahti saanud. Tahaks ikka kogu aeg täiega panna, aga paraku tuleb üritada kainet mõistust säilitada. Muidu on Palul (48. kilomeetril – H. R.) juba jõud otsas.

•• Oma esimest maratoni ikka mäletate?

Noorteklassis oli meil treeneriks Laur Lukin. Sellel ajal oli Tartu maraton hästi populaarne, aga tema meid sinna sõitma ei lubanud, sest see väsitab noore suusataja organismi keset talve liiga ära. See oli tegelikult ka väga õige mõte. Aga minu esimene maraton sõideti hoopis Kääriku ümber, kuna lund oli vähe. Sõitsin Karhu suuskadega ja kolm-neli kilomeetrit enne lõppu lõhkusin suusa ära. Karhu suusk oli siis ikkagi tegija, aga ta oli küllalt vana ja üle tee sõitmisel, kus tuli minna üle valli, vajus ta lihtsalt keskelt läbi. Finišisse jõudsin ja koht oli kas viies või kuues.

•• Kui levinud on suusavaimustus noorte hulgas? Õhtuti raja peal tundub, et suurem osa sõitjaid on keskealised.

Kui me võtame ETV/Swedbanki suusasarja, mis läks tänavu 16. hooaega käima, siis varem on olnud veel osavõtjaterohkemaid hooaegu. Kahel esimesel etapil on tänavu olnud kokku umbes 600 suusatajat ja ei saa öelda küll, et trend oleks väga langev. Pigem on see arv püsinud ühtlasel heal tasemel.

•• Aga võrreldes päris tippajaga?

2003.–2004. aasta paiku oli 100– 150 last rohkem. Eks viie-kuue aasta jooksul on teisi võimalusi, mida lastele pakutakse, oluliselt juurde tulnud. Pluss see, et suusatamine on isegi päris noorte tasemel väga kulukas harrastus. Varustus, laagrid – see kõik maksab. Ka klubidel on viimase kolme-nelja aasta jooksul läinud majanduspool oluliselt kehvemaks.

•• Odavam on teha saalis midagi, mängida kas või korvpalli?

See on ka mugavam. Samas suusatamine on ju välitegevus, mis tegelikult peaks lapse üldist tervist silmas pidades olema kasulikum. Ma ei taha öelda, et tänapäeva lapsed on mugavamaks läinud – kuigi võib-olla on ka –, aga suusatamine on väga raske spordiala. See nõuab ikkagi hullumeelselt aega, pühendumist. Mõjutada võib ka see, et emotsionaalne pool on suusatamisel oluliselt nõrgem kui näiteks pallimängude puhul.

•• Paradoksaalsel kombel on nii, et meil on küll aegade parimaid talvi, aga meie tippsuusatajad näitavad aegade kehvemaid tulemusi. Veerpalu madistab Skandinaavia karikavõistlustel ja sugugi mitte parimate kohtade pärast. Mis toimub?

Kui nüüd rääkida ainult Veerpalust ja Maest, siis on selge, et nad on teinud Mati Alaveriga ainuõige otsuse. Nii vanalt ei olegi võimalik terve hooaeg tipus püsida. Võtame olümpiatsükli 1998–2002, kui nad olid natuke alla 30 aasta vanad. Mäletame kõik, kuidas nad MK-l esimese kümne seest üldse välja ei kukkunudki. Paraku on need ajad kõigil meelest ära läinud. Tugitoolisportlane ei teadvusta spordifüsioloogia seaduspärasusi. Selge, et 38- ja 40-aastaselt ei ole võimalik olla novembri lõpust märtsi keskpaigani ühtlaselt heas vormis.

•• Kui Alaver räägib, et kõik on täpselt nii nagu peab, siis teie usute teda?

Praegu ma küll ei näe suurt probleemi, kuigi kindlasti võiks seis olla parem. Skandinaavia karikal oli ees paar päris head Norra suusatajat, aga kas see vahe on minut või natuke vähem, polegi veel nii tähtis. Oluliselt parema pildi saame järgmisel nädalavahetusel Otepää MK-l. Siis on viis nädalat MM-i stardini ja selle aja jooksul saab vorm minna veel nii üles- kui ka allamäge.

•• Nii et kui Otepää MK-etapil mehed 30 hulka ei jõua, siis võiks häirekella lüüa?

Siis võiks öelda, et on juba ohumärke näha.

•• Hea küll, Veerpalu ja Mae on alati õigeks ajaks õigesse vormi jõudnud. Võtame aga järgmised mehed: Rehemaa, Kokk jne. Nemad pole enam üldse pildil.

Nende hooaja algus ei ole kindlasti loodetult kulgenud. Aivar ei ole nüüd kuu aega võistelnud ka. Sel teisipäeval võistleb ta kõigepealt Eesti meistrivõistlustel ja siis saame parema pildi. Selge on see, et hooaja esimene pool on tal täielikult ebaõnnestunud. Sprinteritelt on kõik oodanud paremaid tulemusi, kui nad seni on saavutanud. Nädalavahetusel on MK-etapp puhtalt sprinterite päralt. Need kaks võistlust pluss kodune Otepää MK annavad loodetavasti põhjuse neisse oluliselt positiivsemalt suhtuda.

Hooaja võtab kõige paremini ikkagi kokku sportlaste esitus Holmenkolleni MM-il. Eesti saavutusspordi süsteem on paraku nii üles ehitatud, et kui sa võidad hooaja jooksul näiteks viis MK-etappi, aga tiitlivõistlusel esimese kuue hulka ei tule, siis see jätab väga suure jälje sinu finantseerimisele järgnevate aastate jooksul nii EOK kui ka suusaliidu poolt.

•• See on jama. Miks seda mõistuspärasemaks tehtud pole?

Ma ei oska öelda, kas see on kahjuks või õnneks, aga süsteem on üles ehitatud ainult tiitlivõistlustel saavutatud kõrgele kohale. Iseenesest oleks see mõistetav, aga kas ta peab olema nii palju kallutatud? Mina ei ole õige inimene seda otsustama. Ent selle pärast üritatakse vormi tippu ka ainult tiitlivõistlustele sättida.

•• Oodatud ja loodetud noorte peale kasvamist pole ikkagi tulnud juba aastaid.

Seda küll jah. Mina näen siin seda aspekti, et latt on nende jaoks nii kõrge. Meil on ees kolm inimest, kes on võitnud OM-idelt ja MM-idelt medaleid. Ma olin ise suusatajana tegev enne suure edu aega ja mäletan, et tollal peeti kõvaks saavutuseks punktikohale jõudmist. Täna ei vääri see isegi enam äramärkimist. Viimase 10–12 aasta jooksul on lihtsalt kolm nii andekat suusatajat üles leitud, neid on hästi ja õigesti treenitud ja tulemused on nii väikse riigi jaoks olnud üle mõistuse head. Neile, kes täna sõidavad, ei saa ju ette heita, et nemad nii kõrgele ei küündi. Ma ei taha välja vabandada, aga teistes riikides tekib samamoodi suuri auke sisse.

•• Noorte osas on spordihuviliste ootused olnud kogu aeg suured. Kas me nimetame liiga lihtsalt noori uuteks Maedeks ja Šmigunideks?

Just. Noorema generatsiooni sportlased on tegelikult saavutanud ka päris häid tulemusi. Võtame Rehemaa näite: 2002. aastal tuli juunioride maailmameistriks. Siis oli paar väga kehva aastat ja 2009. aastal sõitis ta juba väga stabiilselt maailma esikümne piirimail. Kõik arvasid, et nüüd on ta sportliku taseme saavutanud ja siit natuke veel edasi ja pjedestaal ei ole kaugel. Paraku ei kehti spordis matemaatika, et üks pluss üks võrdub kaks. Keegi ei saa garanteerida, et hullult hästi treenimine toob edu. Keegi ei oska ka põhjendada, miks see nii on.

•• Kui kahe aasta pärast on Mae ja Veerpalu oma karjääri lõpetanud, kas meil on siis üldse kedagi MK-etapile saata?

Kindlasti on, keda MK-le saata. Rahvusvahelise suusaliidu normi täitjaid jätkub meil piisavalt. Iseküsimus on, mis tulemusi nad seal näitavad. Kas nii meeste kui ka naiste hulgas on selliseid sportlasi, kes sõidaksid ka kümne sisse ja võtaksid poodiumikoha, see on lähima paari aasta jooksul näha. Hiljemalt Sotši olümpial on näha, kas põlvkonnavahetus on toimunud või mitte.

•• Millest ikkagi tuleb, et meil on kõik klassikaspetsialistid? Kuhu vabatehnika jääb?

Ma ei oska seda seletada. Vabatehnika trenni tehakse ka palju, aga miks see meil ei õnnestu, ma ei tea. Nüüd on see ehk muutumas. Kui vaatame U-23 suusatajaid, siis Eeri Vahtra on kindlalt tugevam vabatehnikas kui klassikas. Karel Tammjärve ja Raido Ränkeli puhul on mõlemad tehnikad võrdselt heal tasemel.

•• Naiste koondis on täielikult silmapiirilt kadunud. Miks?

Kaija Udrast on sel aastal selgelt vaevanud hilissügisel avastatud astma, mis ei lase tal korralikult treenida ja maksimumtasemel võistlemisest ei saa ka rääkida. Kuna sel aastal toimub Otepääl kohe vahetult pärast MK-etappi juunioride ja U-23 MM ja täiskasvanute MM on tavapärasest kaks nädalat hiljem, siis Triin Ojaste hooaja esimene pool ongi kulgenud rohkem selles suunas, et pidada vastu hooaja teine pool. Patt oleks saata 21-aastast suusatajat igale etapile või Tour de Skile. Mind kohutavalt huvitab, milliseks kujuneb edasi Soome naissuusataja Krista Lähteenmäki hooaeg, kes on sama vana kui Triin. Ta tegi hooaja esimese poole hiilgavalt (Tour de Ski kokkuvõttes 8. kohal – H. R.). Kui ta püsib terve hooaja samal tasemel, siis on tegemist küll uue talendiga. Siis jääb tõesti üle ainult kadestada.

•• On meil Otepääl toimuval noorte MM-il reaalseid medalilootusi?

Need aastakäigud, mis Otepääl võistlevad, on eriti tugevad juba ka täiskasvanute mõistes. Alex Harvey Kanadast, venelased Belov ja Sedov, lisaks Norra ja Rootsi suusatajad, keda laiem suusapublik veel väga hästi ei tea. Kui räägime medalist, siis see eeldab ennekõige sportlase ülihead tippvormi ajastust ja üsna korralikku õnnefaktorit määritud suuskade ja ilma suhtes.

•• Ja konkurentide kehvasti määritud suuskade suhtes?

Ka seda kindlasti. Kui paar tippriiki peaks määrimises ebaõnnestuma, siis on meil võimalik kasu lõigata. Reaalselt võttes – kui saavutame U-23 vanuseklassis kolm esikümne kohta, siis sellega võib täiesti rahul olla.

•• Kui keeruline oli sellist võistlust Eestisse saada?

Noortevõistluste korraldamise õigustele praegu tegelikult suurt konkurentsi ei ole. FIS peab iga pakkuja avasüli vastu võtma. Ega see majanduslikult tulutoov projekt meile ei ole, ent loodetavasti aitab kaasa meist veel parema maine loomisel. Siis võiksime tulevikus veel suuremaid võistlusi korraldada.

•• Peate silmas täiskasvanute MM-i?

Miks ka mitte jah, kuigi see eeldab uut suurt hüppemäge ja selle saamiseni läheb kindlasti kõvasti aega. Suusatamises pole seda tänapäeval küll veel juhtunud, aga muudel spordialadel tuleb järjest sagedamini ette, et tiitlivõistlus antakse korraldada kahele lähedal asuvale riigile. Eesti ja Soome variant võib siin täiesti kõne alla tulla.

•• Hüpped Lahtis ja...

... murdmaa siis siin. Suusatamises sellist pretsedenti veel loodud ei ole. Seni pole me veel lobitööd tegema hakanud.

Raul Olle

Sündinud 23. jaanuaril 1968

•• Suusaliidu murdmaasuusatamise alajuht

Saavutused:

•• Nagano taliolümpia 30 km klassika 17. koht

•• Salt Lake City taliolümpia 50 km klassika 18. koht 

•• Vasaloppeti suusamaratoni võit 2000. aastal

•• Tartu maratoni võitja 1994., 2001. ja 2005. aastal

•• FIS Marathon Cupi kokkuvõttes võitja 2000. aastal

•• FIS Marathon Cupi kokkuvõttes kolmas 2001. aastal

•• Eesti meistrivõistlustelt võitnud kokku 25 medalit, sealhulgas seitse kulda

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare