Uus valitsus on paljude mõistlike teemade lauda toomise kõrval üle võtnud ka eelmise valitsuse lapsused. Üheks selliseks on alkoholipoliitika, või oleks õigem öelda alkoholipoliitika maski taha varjuv fiskaalpoliitika, millel on klapid peas ja mis ei kuule toimuvat.

Alkoholitootjaid ja maaletoojaid võib paljus tahta kritiseerida, aga detailse arvepidamise oskus ei lähe sinna alla. Eesti müügi ja tagastuse andmete analüüs, päringud vastavatesse erialaliitudesse, mõned lihtsad liitmistehted ja on selge, et juba 2016. aastal müüakse piirikaubanduses umbes kuus miljonit liitrit lahjat alkoholi, lisaks üks miljon liitrit kanget alkoholi. Kui see kuus miljonit liitrit näitena arvutada 0,33cl plekkpurkidesse ümber, teeb see 18 miljonit plekkpurki.

Ärakingitud tootesegment

Eestis pannakse 2016. aastal turule 149 miljonit plekkpurki, seega üle 12% tootesegmendi müügist on humanitaarabi korras juba lõunanaabritele kingitud ja seda tänaste – eelmise valitsuse kehtestatud aktsiisimäärade juures.

Kuidas see kõik Eesti keskkonda mõjutab? Esiteks oleme tänu piirikaubanduse tekkele alates 1. jaanuarist 2017 sunnitud muutma senist äärmiselt paindlikku toodete koodide ja pandimärkide kasutuse loogikat, mis on suurele osale meie pakendiettevõtjatest partneritele toonud kaasa suuri ebameeldivusi ja lisakulutusi.

Lätti tekitatud paralleeluniversumi tingimustes Eesti pandisüsteem tänast süsteemi loogikat enam lubada ei saa, sest sellisel juhul lõpetaksime üsna pea tegevuse – makstes välja pandiraha ka nende pakendite eest, mille eest pole meile pandiraha tasutud. Teadupoolest kehtib Eesti pandisüsteem vaid Eesti Vabariigi territooriumil, mis tähendab, et tootjad ja maaletoojad tasuvad pandiraha ja pakendite käitlustasu kui keskkonnahoiu meetme ainult Eestis turule pandud pakendite eest.

Teiseks tõusevad kõigi joogitoodete hinnad Eestis, sest halvimate stsenaariumite rakendudes tõuseb lisaks alkoholiaktsiisile ka joogipakendite käitlustasu kui keskkonna eesmärke täitev toote omahinna komponent. See tuleneb otseselt Eesti Pandipakendi tulu-kulu loogikast.

Vajadus tõsta pakendi käitlustasu

Keskkonnaministeeriumi poolt akrediteeritud mittetulundusliku taaskasutusorganisatsioonina ei pea me muretsema kasumi pärast, kuna meie eesmärk on katta pakendite kogumise ja taaskasutusse suunamisega seonduvad kulud ja mitte tulu teenimine. Küll aga on suur vahe, kui 2005. aastal riigi survel loodud joogipakendite kogumissüsteemi kõik kulud alates kogumise taristu ülalpidamisest kuni tööjõu- ja transpordikuludeni arvutada tänase 371 miljoni müügiühiku või 263 miljoni ühiku pealt.

Ja see on vägagi võimalik reaalsus, sest mina ennustaksin pandiga alkohoolsete jookide võimalikku 40-50%-st müügi langust Eestis. Tänase hinnangu kohaselt tähendab see, et ühe Euroopa efektiivseima taaskasutusorganisatsioonina oleme sunnitud 2018. aastal tõstma käitlustasu ca 3-4 sendini pakendilt, mis on toote omahinna osa.

Kolmandaks, oleme ühiselt loonud ja edukalt käima pannud süsteemi, mis on reaalselt likvideerinud suure osa kõige silma torkavamast prügistamisest meie elu- ja looduskeskkonnas. Lisaks kõrgetele tagastusmääradele on selle tunnistuseks viimase aasta jooksul Eesti pandisüsteemiga tutvumas käinud arvukad delegatsioonid alustades Küprosest, Bulgaariast, Serbiast, lõpetades Hispaaniaga. Või näitena tutvustasime 20. detsembril Šotimaa parlamendis Šoti keskkonnaministrile ja parlamendi keskkonnakomisjoni liikmetele Eestis toimivat joogipakendite taaskasutussüsteemi.

Nende riikide motivaatoriks on Euroopa Liidu ringmajanduse pakett, mis seab liikmesriikidele veelgi kõrgemad taaskasutuse sihtmäärad.

Paljud riigid tunnetavad, et tänased pakendite kogumisloogikad ei ole enam jätkusuutlikud, kuna baseeruvad suures osas reaalse kogumise ja taaskasutamise asemel printerite tahma võimekusel fiktiivseid taaskasutuse sertifikaate vorpida.

Müük kolib veelgi enam Lätti?

Juba täna liigub Eestisse arvestatav hulk Eesti pandisüsteemi väliseid joogipakendeid, müügi veelgi suuremamahulisemal kolimisel Lätti kukume me suures osas taaskord 11 aasta tagusesse aega, kus kümned miljonid peremeheta joogipakendid vedelevad kuskil või satuvad lihtsalt prügimäele või põletusse, selle asemel et leida uus elu kordus- või taaskasutuse läbi.

Alkoholiaktsiis on oluline meede, kuid seda ei saa rakendada ainsa meetmena ja isoleerituna naabrite olukorrast ja päris elust. Kui alkoholipoliitikat tahetakse teha päriselt, mitte eelarveaukude lappimise katsena, siis tahaksin kodanikuna pigem iga suurema maantee ääres näha roolijoodiku poolt sodiks sõidetud autot, et piir lubatu ja keelatu vahel ei ununeks.

Keskkonnainimesena toetan Euroopa Liidu ringmajanduse paketti, mille üheks peamiseks eesmärgiks on maksimaalne keskkonnahoid, olgu selleks siis joogipakendite taaskasutus või plastikkottide kasutuse vähendamine. EL-i teiseks oluliseks eesmärgiks on uute töökohtade loomine seotuna jäätmekäitluse ja laiemalt keskkonnnavaldkonnaga. Oleks äärmiselt kurb, kui teeksime mõlemas suunas suured sammud tagasi.