Olen veendunud, et kohtuotsusest saaks lugu pidada siis, kui see jääks õigusemõistmise raamesse ega kujutaks endast kättemaksu.

Ma ei taha arutada selle kohtuprotsessi legitiimsust ega ka surmanuhtluse vajalikkust. Ent olen seisukohal, et hukkamise tähtaeg ja järgnenud sündmused näitasid: kohtuotsuse ees-märk ei olnud sugugi karistada kurjategijat, vaid näidata radikaalsete šiiitide võimu kogu islami kogukonna (umma) üle.

2006. aasta 31. detsembril tähistasid kõik maailma muslimid Eid al-Adha nimelist usupüha. Mõned eksperdid on avaldanud arvamust, et Iraagi valitsus poos Saddami poliitiliselt õigel ajal, sest muslimid olid keskendunud pühale ja pärast Eid al-Adha lõppu ei pööraks nad lihtsalt toimunule enam nii suurt tähelepanu.

Kuid vaadates internetis Saddami poomise mitteametlikku ülesvõtet, kus näeb hukkamisel viibinud isikuid teda mõnitamas, ja kuuldes väiteid, et radikaalide liider Moqtada as Sadr pani oma kätega silmuse sunniidist Saddami kaela, sain ma kinnitust oma esmamuljele, mida vist tundsid 31. detsembril ka kõik muslimid: nimelt et püha rikuti Saddami hukkamisega tahtlikult, provotseerimaks muslimeid.

Iraagi kodusõda

Eid al-Adha korraldatakse kohe pärast hadži lõppemist, mis on vabandamise ja leppimise püha. Hadž on suunatud sellele, et rõ-hutada umma ühtsust ja ühendada muslimeid, vaatamata nende rahvusele, rassile, naha-värvile, keelele ja soole. Samas on ka šiiitide imaamid seisukohal, et sel ajal ei tohi surmanuhtlust täide viia.

Olen kindel, et kohtuprotsess ei olnud suunatud mitte inimsusvastaseid kuritegusid toime pannud isikute karistamisele, vaid kättemaksu aspekti rõhutamisele ja muslimite vastu lugupidamatuse väljendamisele. Seda tõendab Saddami hukkamisel toimunud spektaakel, kus prokurör sai süüdimõistetu mõnitamist peatada vaid palumisega. Videosalvestisest saab ka kuulda, et kui Saddam ülistab prohvet Muhamedi, siis tema hukkajad Moqtada as Sadri isa, kelle nimi oli ka Muhamed.

Lääne tsivilisatsiooni esindajad diskuteerisid pikalt, kas Saddami surmanuhtlus on sellistes tingimustes õige karistusliik, ja hoiatasid tagajärgede eest. Nende mure oli mõttetu, sest ülaltoodust tuleneb, et Iraagi praegune eliit ei ole huvitatud poliitiliste protsesside reguleerimisest koos sunniitidega ning Iraagi valitsus on huvitatud kodusõja toetamisest. Eesmärk on seesama, mida eelmisel kuul väljendas Moqtada as Sadr: sundida ameeriklasi Iraagist lahkuma, et puhastada Iraak sunniitidest.

Seda, et muslimite provotseerimine Saddami hukkamisega Eid al-Adha ajal oli mõeldud olukorra destabiliseerimiseks, hakkab mõistma ka George W. Bush. USA presidendi seni veel avalikustamata uue strateegia kohaselt kavatsetakse edaspidi Iraagi julgeolekut tagada mitte Iraagi sõdurite väljaõpetamise, vaid USA väekontingendi suurendamise kaudu.

Ravil Khair Al-Din on Eesti Päevaleht Online'i uudistetoimetaja