RAVIL KHAIR AL-DIN: Venemaa võitleb enda varjuga
Ehkki võimud tõid lammutamise ettekäändeks monumendi varisemisohtlikkuse, reageeris Venemaa sõjaveteranide komitee esimees Nikolai Pljaskin toimunule sõnadega: “Tuleb välja, et me oleme ise hullemad kui fasˇistid Eestis.”
Kas Eestis on fasˇiste? Kahtlen. Kas venelased on hullemad? Ka ei tea, aga silmakirjalikumad kindlasti, sest seoses sõjahaudade kaitse seaduse väljakuulutamisega, mis võimaldab teisaldada pronksmehe, hakkas taas Venemaalt Eesti suunas süüdistusi sadama, seda kuni majandussanktsioonidega ähvardamiseni välja. Noorteühenduse Nasˇi liider Vassili Jakumenko teatas 24. jaanuaril korraldatud miitingul, et pronkssõduri hävitamisel hakkavad tema organisatsiooni aktivistid käima Eestis ja siin üksteist välja vahetades ööpäev läbi N Liidu sõjaväevormis pronksmeest valvama.
Minul tekib seda ähvardust kuuldes küll küsimus, miks Stavropoli ei sõidetud. Miks tituleeritakse Hitlerit eestlaste kangelaseks, aga Stavropoli linnapea Dmitri Kuzmini omaks mitte? Tegelikult sai siin kinnitust vanasõna: teise silmas pindu näed, enda omas palki mitte.
Kahepalgeline esimees
Retooriliselt, Eesti on ju Venemaa-vaenuliku NATO (ja ka Euroopa Liidu) liige, Kuzmin seevastu Kremli-meelse erakonna Spravedlivaja Rossija (Õiglane Venemaa) liige. Kuzmini toetamiseks sõitis Stavropoli isegi ta parteikaaslane, Vene parlamendi ülemkoja esimees Sergei Mironov. Täpselt seesama Mironov, kes kommenteeris pronkssõduri juhtumit sõnadega: “Monumentidega võitlemine on alatu ja perspektiivitu!” See, kellega Mironov tegelikult võitleb, on ju tema enda vari.
Väga omapärase mõttega tuli New York Timesile antud usutluses välja Andrei Zarenkov, mees, kes üritab 4. märtsil vene partei kohta Toompeal taastada. Zarenkov ütles New York Timesile, et Eesti valitsus võitleb pronkssõduri teisaldamise pärast, sest eestlastel endil pole kunagi olnud päris oma kangelasi. Aga taas kord Stavropolile mõeldes – neid pole ju ka venelastel!
Jevgenia Garanzˇa kirjutas eilse Eesti Päevalehe arvamusküljel, et Eesti erakondades kandideerivad vene poliitikud peavad pronkssõduri küsimuses tegema südametunnistusega kompromisse, kui nad ei taha erakonna põhisuunaga vastuollu sattuda. Minu arvates on probleemi tuum hoopis mujal. Eestis on olemas poliitilisi jõudusid, kes on huvitatud, et konflikt siinse eestikeelse ja venekeelse elanikkonna vahel püsiks. Nad loodavad sellisest pingestunud olukorrast poliitilist kasu lõigata. Ja kui me laseme neil seda teha, siis oleme me nende pantvangid.
Teine võimalus on konsolideeritud ühiskond, mis sellistele provokatsioonidele ei allu. Selle asemel, et taguda endale vastu rindu ja karjuda, kuidas meie oma hukkunute mälestust hoiame, aga teised sellel tallavad, tuleks nii eestlastel kui ka venelastel asetada end korraks vastaspoole asemele. See aitaks maailma näha märksa avaramalt, mitte ainult mustvalgelt.
