Reformierakondlane: EKRE on justkui tähelepanuvajadusega laps igaval sünnipäevapeol, kes loobib kilgete saatel toitu laiali

Poliitika on võrratu valdkond – üheltpoolt saad tegeleda kogukondade elu parandavate valdkondadega ja teisalt kuulata iga 5-10 aasta tagant nii jaburalt bipolaarseid väljaütlemisi, et tekib dilemma, kas väänelda ahastusest põrandal või silitada nende pead, sest nad lihtsalt ei saa aru seosest selle teksti vahel, mida aju toodab ja suu kuuldavale laseb.

Suurepärane näide minu väite teisest poolest on tänane EKRE, kes on justkui tähelepanuvajadusega laps igaval sünnipäevapeol. Võtab kätte ja loobib kilgete saatel hunniku toitu laiali. Kolmandik külalisi leiab isegi korraks, et päris kuramuse põnevaks läks asi. Aga kõik külalised on peo lõppedes nördinud, sest peavad seda laga koristama.

Milles laga seisneb?

Eelkõige mainekahju. Eesti imetilluke majandus on samasuguses seisus nagu Brasiilia farmerid El Nino suhtes. On võimalik kasvatada kultuure, mida kliima ei mõjuta, aga rammusam toore on enamasti ka kapriissem. Võime panna riigina piirid kinni, selle tulemusena katapulteeruda end euroopa majandustsoonist, tsirkuleerida olemasolevat kapitali, rohkem uuesti ise hakata põldu harima ja elada õnnelikult natsivalitsuse all.

Välistatud on sel juhul nii miinimumpalga kui ka keskmise palga kasv, pigem hakkavad need langema. 10-15 aasta perspektiivis, võib-olla ka kiiremini, tuleb hakata ka kümnisemäära suurendama, sest haigekassas haigutab juba täna üks kiirelt lekkiv auk, elanikkond vananeb jätkuvalt, kes omakorda vajavad rohkem hoolekannet ja pensioniraha. Kust raha selleks tulla võiks? Näiteks kinnise piiri tagant.

EKRE loosung on siis saavutatud, rahvas on habemetes terroristide eest kaitstud ja kamabeebisid ei sünni. Teisalt aga kardan, et siis ei sünni Maarjamaale enam üldse beebisid, sest tänane y- ja z- generatsioon ei ole huvitatud elamisest toimetulekupiiril. Ja suurem terror tehakse ikka ja jätkuvalt hoopis promilliga rooli keerates. Kutsume seda stsenaariumit näiteks „EKRE genotsiidimudeliks 2016“.

Minu süda valutab eeskätt, sest inimesed ei mõista nendega manipuleerimist. Rändekriis on selle ideaalnäide, teine näide on majanduskriisi ajal astmelise tulumaksu pakkumine. Mõlemad on Arrakut parafraseerides korralikud püksipissimised - korraks hea soe.

Eesti suured tööandjad ütlevad täna juba selgesõnaliselt ja tihti, et neil on vaja töökäsi juurde. Kui Helmetel keldris kloonimismasinat pole, siis tuleb leida alternatiiv. Ja siia ongi koer maetud.

Arenenud lääneühiskonnad on käinud juba selle faasi läbi, mil enda kodanikud hakkavad lihtsamatest töödest keelduma. Ka meil on täna töökäte puudus ja madalamalt maksustavatel ametikohtadel on eksponentsiaalselt kiirem palgakasvu surve. Samuti ei suuda riiklik tellimus ülikoolidele kunagi operatiivselt reageerida ekspordi muudatustele, parimal juhul vaid kohaneda üldiste trendidega. Ja ka seda lõtkuga. Ameerikast lendavad värbajad pidevalt Indiasse, kust panevad pool lennukit täis värskelt ülikooli lõpetanud helgemaid päid.

Me võiks ju sama teha aga kurikatega neonatsid tänaval ja ruuporiga toompuiesteel ei ole eriti tugev müügiargument, kui valikus on Eesti või Ameerika. Pole ka vaja teisse äärmusesse kalduda ja Southstreami ehitada, mis põgenikke vaakumiga Eestisse imeks. Parim lahendus oleks saata kiirelt delegatsioonid kriisialadele, et Eestis puudu oleva pädevusega inimesed ise siia kutsuda ja seeläbi tagada parem kodanikuks saamine.

Aga see kuramuse võõraviha, hirm ja võitlemine maailmas toimuvate muutuste vastu koos odava emotsiooni paugutamisega tuleb kiirelt hüljata. Ainus kasutu mass on demogoogilise vahu tootjad (mitte noored lastetud naised), kes pakuvad lihtsaid lahendusi. Kui me aga selle EKRE sööda alla neelame, siis varsti on meie majandus nii lahja, et mitu põlvkonda saavad tunda natside toetamise “hüvesid”.

Loo autor on Reformierakonna Noortekogu liige, ettevõtja ja koolitaja.