Reformierakonnale ei olegi alternatiivi

Mõistliku inimese võimalused ennast Eesti ühiskonna huvides teostada järjest ahenevad.

Ma ei saa öelda, et ma parempoolse liberaalse ilmavaatega inimesi üldse ei mõistaks. Ehkki ma paljudes asjades nendega ei nõustu, saan sisimas hästi aru hoiakust, mis peab individuaalset vabadust kõrgeimaks väärtuseks ja eelistab paljude oluliste asjade toimesaatmiseks usaldada pigem eraviisilisi algatusi kui riiklikke struktuure. Need viimased on ju teadagi aeglased, kohmakad ja nii rumalad, kui rumal on kõige rumalam otsustusketis olev ametnik. Arvan sedagi, et parempoolsetel liberaalidel on olnud Eesti kiires arengus, eriti taastatud iseseisvuse algupoolel, väga suuri teeneid, mis on edendanud kogu rahva elujärge. Ebaloomulikku asendisse surutud ühiskonna ringutused ja sirutused oleksid võinud ka märksa kehvemaid tulemusi anda.

Seetõttu ei olegi mu meelest nii kauaks Eestit juhtima ununenud erakonda, mille põhiline ülesanne näib praegu olevat hoida võimu väikese grupi inimeste käes, keda olukord riigis huvitab suhteliselt vähe, enam põhjust pidada liberaalseks ja parempoolseks. Vahepeal paistis tõepoolest, et mingi põhimõtteline põlvkonnavahetus Reformierakonnas toimub ja ma olen ka nõus uskuma, et Taavi Rõivase isiklik soov oleks tõepoolest selle partei liberaalset joont mõnevõrra taaselustada. Ent ajakirjanduses ilmunud kirjeldused viisist, kuidas valitsuse programmi paika pandi, ei jäta paraku ruumi oletusele, et peaministri ametikohaga kaasneksid Eestis ka tegelikult need volitused, mis selle ameti juurde vormiliselt justkui kuuluvad. Vähemalt seni, kuni see portfell kuulub praegusele Reformierakonnale.