Link kopeeritud!

REIN LANG: Mis siis tegelikult toimus?

 (307)
REIN LANG: Mis siis tegelikult toimus?
Justiitsminister Rein Lang----

Kõigepealt tänud kõigile, kes mind 4.juulil sünnipäeva puhul meeles pidasid. Neid, kes Tartus toimunud eraviisilisest koosviibimisest rahvusvahelise meediasündmuse korraldasid, ma tänada ei kavatse.

Kuid pole halba ilma heata. Selgeks sai see, et vene kaart Eesti sisepoliitikas on aktuaalsem kui kunagi varem. Ja et selle kaardi kasutamine Eesti ajakirjanduses on liiga lihtne. Teadmine ise on väärtus, mis sest, et see ei pruugi olla meeldiv.

Mis siis tegelikult toimus? Minu sünnipäevapidu toimus Tartus Püssirohukeldris just seepärast, et tahtsin ilmtingimata oma külalisi kostitada aja- ja asjakohase teatrietendusega. Selleks valisin täiesti teadlikult Pip Uttoni kirjutatud, Ervin Õunapuu lavastatud ja Indrek Taalma mängitud Vanemuise teatri monotüki ”Adolf”.

Vanemuine mängib seda ainult Püssirohukeldris ja seda juba mitmendat aastat. Käisin ka ”Adolfi” esietendusel ja kirjutasin sellest Eesti Päevalehes arvamusartikli ”Ärge kartke, ta on juba siin”, mis ilmus 22.septembril 2005 ja mis seisab üleval ka minu blogis aadressil www.lang.ee. Otsuse tähistada oma juubelit just sellisel viisil tegin ma käesoleva aasta jaanuaris, seega kaugelt enne aprillimässu Tallinnas. Teatriga sõlmisin ma vastava lepingu 11.aprillil. Sünnipäevapeol ei kandnud keegi mingeid mundreid ega isegi svastikaga kõrvarõngaid.

Pip Uttoni ”Adolfit” on mängitud Euroopa teatrilavadel tuhandeid kordi. Tegemist on sügavalt antifašistliku tekstiga, mis on raputanud publikut nii Suurbritannias kui Saksamaal. Tegu on kirjandusliku lähenemisega Hitleri viimastele tundidele. Tekst, mida 20. sajandi koletis kirjaniku arvates oleks tahtnud enne oma kuulsusetut lõppu oma lähikondlastele öelda.

Samal teemal:

Uttoni Adolfi ja Õunapuu tegelase teevad oluliseks just nende maailmakäsitluse sarnasus. Olen veendunud, et ka meil Eestis on täna liiga palju neid, kes mõtlevad nii nagu Hitler. Rääkimata Venemaast. Ametliku Venemaa antifašism seisneb täna lihtsalt Hitleri juhitud Saksamaa üle saavutatud sõjalise võidu heroiseerimises. Selline masside jaoks lihtsustatud lähenemine teenib kindlat eesmärki – mitte arutleda pikemalt natsismi olemuse ja tekkepõhjuste üle. Sest siis võib paljastuda kurb tõsiasi, et tänane Venemaa on äravahetamiseni sarnane 20. sajandi kolmekümnendate aastate Saksamaaga. Ja me võime vaid loota ja paluda jumalat, et seal ei kerkiks üles Hitlerile sarnast karismaatilist liidrit, kes hullunud massid viib enda järel võitlusse juutide, kaukaasiapäraste isikute, naabrite ja lõpuks kogu maailmaga. Eesti Vabariik on natsismikuriteod hukka mõistnud ning minu sünnipäeval viibisid inimesed, kes kõik eranditult fašismi jälestavad.

Võitlus antifašistliku kunstiga

Nüüd on Vene meedia (loe: ametlik Venemaa) asunud koostöös kohalike eesti satraapidega leppimatusse võitlusse antifašistliku kunstiga. Ilmselt kehtib nende jaoks põhimõte, et ka kõige natsivaenulikum teos, näiteks Charlie Chaplini ”Diktaator”, muutub kohe natslikuks, kui Eesti valitsuse liige seda vaatamas käib. Ilmselt peab edaspidi ka Elmo Nüganen olema ettevaatlik ja mitte lubama oma ”Ay, Carmela” lavastusele publikuks Eesti avaliku elu tegelasi, sest muidu võib ta kaela saada süüdistuse natsilembuses. Võib-olla tuleks igaks juhuks keelata ka kirjandusloos Lion Feuchtwangeri õpetamine, tema surematu teose ”Vennad Lautensackid” lavastamisest rääkimata.

On ilmselge, et Venemaad ja tema kohalikke käsilasi ei huvita mingil määral tõde. Vaja on Eesti rahva poolt valitud valitsuse vahetamist. Seda on vaja ka Gerhard Schröderile ja tema sõpradele, kes peavad laulma nende laulu, kelle peost nad söövad.

Mulle on ette heidetud seda, et ma pidanuks ette nägema Venemaa rünnakut. Ja siit algab märksa olulisem probleem. Kas Eesti Vabariigi valitsuse liige peab loobuma oma väärtushinnangutest, tõekspidamistest, õigustest ja vabadustest seetõttu, et Venemaale ei meeldi meie pragune valitsus?

Kas Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigis saab ühistest väärtushinnangutest kõnelda ja debateerida vaid selles ulatuses, mis ei võimalda Venemaal oma solgitoru käivitada? Täna on selleks piiriks haakristi kasutamine kunstis, homme hakkame oma ajalehtede juhtkirju kooskõlastama Moskvaga?

Loe veel

Soomes olid sõnavabadusel Urho Kaleva Kekkoneni presidendiksoleku ajal väga selged piirid. Vene karust kaugemal olnud riikides nimetati seda omalaadset enesetsensuuri tögavalt soometumiseks (Finnlandisierung, finlandization). Siinjuures unustatakse sageli, et Soome oli sõja otseselt kaotanud riigina palju raskemas olukorras kui seda täna on Eesti Vabariik. Mis võiks olla täna Eestis see põhjus, miks natsismist ja Hitlerist ei saaks rääkida võtmes, mis paneks inimesed mõtlema võimaluse üle, et see kõik võib korduda? Kas tõesti see, et kogu teema on Venemaale väga ebamugav ja otsitakse igat võimalust oma naabrile sisse sõita? Minu jaoks ei ole see piisav põhjus ja ma kavatsen ka edaspidi teha kõik endast oleneva, et Saksamaal juhtunu ei korduks kusagi mujal. Seda sõltumata sellest, et nii mõnigi Eesti äritegelane leiab, et head suhted Venemaaga on meile olulisemad kui poliitilised väärtushinnangud ja eestlaste õigus oma asju ise otsustada. 






 

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare