Tänaseks 39aastane Rein Link tõusis Eesti omavanuste seas parimaks sidemängijaks juba TSIKi-päevil. Oma ampluaas sai ta eeskuju paar aastat vanemalt mitmekülgselt Andres Karult, pürgimistes N. Liidu koondise poole ammutas usku Viljar Loori edust.

1975. aastal tuli Link TSIKiga N. Liidu noortemeistriks, pärast seda kuulus paaril turniiril omaealiste "suurde koondisse". Kaks hooaega hiljem jõudis Link koos Ivan Dratshovist treenitud Kaleviga kõrgliigasse, ent püsima sinna ei jäädud.

Lükkas tagasi välisklubide pakkumised

Pärast N. Liidu 1979. aasta spartakiaadi kutsuti Link N. Liidu B-koondisse, mida juhendas Gennadi Parshin. Parshin tahtis Linki N. Liidu tollasesse teise klubisse, Riia Radiotehnikisse, pakkus maiseid hüvesid - kolm korda kõrgemat palka, korterit, autoostuluba, välismaasõite - ning võimalust võrkpalliredelil hooga edasi ronida. Link ei võtnud tuld: "Olin otsustanud N. Liidu koondisse jõuda Eestist, mitte Lätist või Venemaalt. Töötasin selle nimel, et Kalev kõrgliigasse pääseks. Olen siit lahkumiseks liiga Eesti-keskne. Eesti iseseisvudes avanes võimalus Soomemaale markade järele minna, ütlesin jälle ära."

"Mu võrkpalliambitsioonid olid kaunis kõrged," mäletab Rein Link, kes aastail 1980-1986 kandis Eesti esindusmeeskonna kaptenilinti. "Liidu koondiste kehalistel katsetel olin parimate seas. Reaktsiooni üle ei võinud kurta, tänu Dratshovi tööle nägin päris hästi platsi. Tööisu jätkus. Mõnda aega harjutasin viis korda päevas. Sain kaaslaselt söödu, teisel pool võrku jäljendas Dratshov lumelabidaga bloki liikumist. õppisin vastast jälgima ja palli õigesse kohta tõstma - või ka lööma, sest tänu oskusele mõlema käega rünnata võisin rivaali iga hetk üllatada."

Pikee pilvepiirilt tühimikku

Rein Lingi unistus Kalev taas kõrgliigasse viia täitus 1985. aastal, uut talve alustati - tollal küll KSMK nime all - lootusrikkalt. Vanematest tegijatest oli rivis Loor, Link ise lähenes sidemängija parimale eale, Aare Salumaa tuli täismehena juunioride maailmatipust, Jaanus Lillepuu ja Avo Keel kogusid tiibadesse tuult, veel nooremad seadsid kõrgeid sihte.

"Treenisime innukalt ja üksmeelselt, rezhiim oli raudne," kinnitab Link. "Ei joonud me pärast võistlusmänge õlutki. Napsi võtsime ehk kord kuus, pärast laagrit või turniiri, küllap lõdvestuseks. Avalikus kohas seda endale lubada ei võinud, istusime mõnekesi kellegi juures kodus."

Eestlased võitsid N. Liidu meistrivõistluste esimesel turniiril kuuest mängust kolm, kodupubliku usk kasvas, uuest väljalangemisest polnud juttugi. Valeri Maksimov Spordilehes: "Jälle veendusime, et kui meie põhikuuiku ükski liige ära ei kuku, on meeskond paljuks võimeline."

Spordileht mõne aja pärast: "Eesti NSV Spordikomitee kinnitas Kalevi Vabariikliku Nõukogu presiidiumi ja vabariigi võrkpalli esindusmeeskonna otsuse heita meeskonna ridadest välja Avo Keel, Parri Kruuda ja Rein Link, kes alkoholi tarvitanuna huligaanitsesid avalikus kohas." Spordi juhtorgan esitas üleliidulisele spordikomiteele taotluse võtta meestelt meistersportlase nimetus.

Kurvalt lõppenud jaanuariöö

22. jaanuaril 1986 läks Rein Link pärast treeningut Avo Keele ja Parri Kruudaga Kivimäe sauna.

Link: "Olime väsinud, ees ootas vaba päev, jõime õlut. Käisime siis poest läbi, võtsime paar-kolm pudelit kangemat jooki ja sõitsime minu juurde sööma. õhtu hakkas läbi saama, aga mõtlesime veel TPI ühiselamust läbi astuda, Avo ja Parri elasid seal. Ehk jõmisenuks veel pisut, siis istunuks ma taksosse ja sõitnuks koju."

Paraku polnud Keelel ja Kruudal pääslaluba kaasas ning valves istunud armeenlane keeldus mehi sisse laskmast.

Link: "Ta tõukas poisse, kui me ikkagi sisenema hakkasime; poisid tõukasid vastu, andsid paar kerget laksu ka. Kellelegi meenus, et toda armeenlast peetakse üldtunnustatult nuhiks, ja nagu hiljem selgus, oligi tal KGBs "käsi sees". Kartsime, et läheb viimati kaebama, ja otsustasime teda veidi hirmutada. Vennike pani keldri poole jooksu, aga loomulikult saime ta kätte. Tõeline viga oli selles, et ma leidsin jopetaskust väikese noa - tegelikult ohutu, ma teritasin sellega tütre pliiatseid. Peas välgatas mõte, et seda keelt peaks lõunamaa poeg ju tundma. Avo ähvardas armeenlast terake, too lubas, et ei räägi juhtunust kellelegi, ja me astusime trepist üles. Tunni jagu hiljem läksin koju ega osanud midagi paha karta.

ülejärgmise päeva treeningul ütlesid poisid, et valvur olevat lasknud ennast haiglasse panna. Meist sõltumatult - me ei käinud ühtegi arsti mõjutamas - tunnistati ta simulandiks ja tõsteti haiglast välja. Nii palju kui mina tean, oli tal ühe silma all sinine plekk, ei enamat.

Ka hiljem kohtus ette loetud arstikus ekspertiisis seisis, et haige ülevaatusel ei leitud mingeid vigastusi. Kuigi valvur olevat nõudnud umbes koljuluumurdusid ja maksarebendeid."

Pikkadeks aastateks trellide ja okastraadi taha

Treeningutundi sisenesid miilitsamehed, Keel viidi esimesena ülekuulamisele, järgnesid Kruuda ja Link. Link lasti veel viieks päevaks vabadusse, teised jäidki kinnipeetavaiks.

Link: "Meid kuulati üle Laari tänaval, tehti protokollid. Minu teada anti tulemustest kohe kõrgemale poole teada, lõppotsus tehti ilmselt EKP Keskkomitees. Materjalid anti üle Klooga sõjaväeringkonna prokuratuurile, sest Avol vältas ajateenistus."

Märtsi lõpul, samal päeval, kui Parri Kruuda naine sünnitas poja, kuulutati välja kohtuotsus. Keelelt võeti vabadus neljaks, Kruudalt ja Lingilt kolmeks aastaks - süüks pandi grupiviisilist huligaansust relva kasutamisega.

Link: "Olen nõus, sooritasime kuriteo. Mul polnud selleks mingit soodumust, ei ole varem ega hiljem - kui mõni poisilik kraaklemine välja jätta - kusagil ega kellegi vastu kätt tõstnud.

Karistus oli liiga karm. Meid võinuks sama paragrahvigi ulatuses karistada tingimisi, spordiliinis võinuks lisanduda materiaalsed trahvid, näiteks stipendiumilt mahavõtmine ja korterijärjekorrast väljaviskamine. Ning me mänginuks kui hullud, et süütegu heastada.

Arvan, et spordiringkonnad lihtsalt ei julgenud meid kaitsta. Ametnikud värisesid soojade kohtade pärast. Gorbatshov oli alles võimule tulnud, teati, et tuleb ägedalt avalikustada ja hukka mõista, aga ei teatud määra. Aasta varem või aasta hiljem võinuks kõik teisiti minna. Viis aastat hiljem võinuks me KGB nuhi klohmimise eest medali saada."

Et asi päris kindel oleks, võltsiti isegi statistikaraamatuid - karistatud võrkpallurite eelmiste aastate saavutused lihtsalt kustutati.

Link: "Kohtus proovis meid lisaks advokaatidele kaitsta vaid Henn Karits. Meid oli süüdistatud kümnetes karmides hoopides, Karits küsis otse: kas kujutate ette, mis mehikesest järele oleks jäänud, kui keegi neist pikkadest treenitud poistest teda korragi kõvasti löönuks; ja kui vigastused olid tõsised, siis miks kannatanu simulandina haiglast välja visati?"

"Tegelikult oli see aja vaimule vastanud näidiskohus," ütleb Link. "Pärast kohtuotsuse väljakuulutamist vabandasid uurija ja prokurör minu ees."

Hundiseaduste aegu

"Kõige hullem oli aeg, kui meid veel Lubja tänaval arestikambris hoiti," valib Link vangipõlvest rääkides sõnu. "Magasime puupõrandal, saime korra päevas teed ja haisvat suppi. Eeluurimise ajal olime Patareis, seal läks juba lihtsamaks. Kehtisid kindlad hundiseadused: kui olid mees enda eest seisma ja hingejõudu näitama - seda tuli teha küll -, ei puudutanud sind keegi.

Paar nädalat pärast kohtuistungit viidi meid Rummu, see oli mõnes mõttes pääsemine. Saime voodikohad kätte, lahutada meid ei püütud. Töö ei murdnud konti, minu kui kõrgharidusega mehe pani eestlasest tsehhijuhataja normeerijaks, Avo ja Parri olid laadijad. Saime tervistkahjustava töö eest päevas liitri piima. Teenisime palka ja preemiat, esimesest võttis riik meie ülalpidamiskuludeks 50 ja teisest 25 protsenti. Kaks korda kuus tohtis isiklikule arvele kogunenu eest vangla poest saia, juustu ja kommi osta - vastavalt karistusmäärale võis kasutada 9, 12 või 16 rubla. Ning vabanedes sain 760 rubla taskusse."

Karits, Dratshov ja Laos andsid vaimujõudu

"Avo ja Parri tegid vanglatööst vabal ajal kohe küllaltki korralikult trenni, vähemalt Avo pidas kindlat plaani vabanedes võrkpalliga jätkata. Tema eestvõttel ehitati isegi korralik võrkpalliväljak," noogutab Link. "Ise teadsin, et olen naastes juba üle kolmekümne ja hoidsin end niisama füüsilises vormis - nagu teisedki Rummus olnud spordimehed. Kuni ellu astus juba tuttav Henn Karits.

Karits võttis kätte ning tõi pärast kolmenädalasi läbirääkimisi EKE Projekti võrkpallimeeskonna Rummu, tsooni, meie vastu võrkpalli mängima. Nii pretsedenditu juhtum vallandas vanglas tõelise elevuse. Meile õmmeldi päris uhked mängivormid, enne kohtumist tegime ägedat trenni, kõik elasid meile kaasa ja tundsid uhkust, kui võitsime.

Muide, Ivan Dratshov oli võrkpallitegelastest ainus, kes meile vanglasse kirju saatis. Vanja kirjutas või sellest, kuidas lastel läheb, aga ta kirjutas. Need read andsid jõudu ja aitasid ära tunda tõelisi sõpru. Poistest kirjutasid Salumaa ja Lillepuu."

1987. aasta sügisel pääsesid Link ja Kruuda tänu amnestiale juba vabakäiguvangideks ja järgmisel suvel päris priiks, veidi hiljem jõudis vabadusse Keel. "Ega selline tulek kerge ole," võtab Link tõeks. "Mõni inimene vaatab sust tänaval mööda nagu kaabakast, teine küll vestleb, aga on kogu aeg justkui valvel. Paljud võrkpallijuhid ei tahtnud meist kuuldagi, ent föderatsiooni tollane esimees kaubandusminister Ants Laos küsis kohe, kui tsoonist "keemiasse" pääsesime, kas tahame jälle võrkpalli mängida. Muidugi tahtsime, ja kui Kalev oli 1988. aastal Liidu esiliigast välja kukkumas, mängisin äsja meeskonnaga taasühinenuna grusiinlaste vastu elu ühe tähtsaima mängu - see oli lahing, millega tõestasin oma vajalikkust."

Rein Link tuli algul Tallinna Autobussikoondise ja seejärel iseenda moodustatud Silikaadi meeskonnaga Eesti meistriks. Silikaadis mängisid koos temaga Kruuda ja Keel, lisaks Salumaa, Lillepuu, Urmas Saar. Eesti värves mängis Link veel mitmel turniiril, ka Kanadas. Eesti meistrisarjast jäi Link, nüüd võrkpalliföderatsiooni asepresident, kõrvale alles tänavu, sest pere ja põhitöö nõuavad oma.

Uues elus pole Rein Link kellelegi lootma jäänud. Paar aastat juhtis ta tegevdirektorina Refitit, täna on Almelo juhatuse esimees - seega tegeleb ärimees Link autoasjandusega.

Vanglasse läks suur laps, tagasi tuli täismees

"Kuni arreteerimiseni olin täiskasvanud laps," asub Rein Link vangipõlves talletatut vaagima. "Meie tasemel võrkpallureile tehti kõik ette-taha ära. Toit oli laua peal ja buss ukse ees, kindlal kellaajal kamandati trenni või puhkama. Mingit raha sai ka, mõtlemiseks polnud põhjustki.

Ja siis sattusime järsult karmi maailmaga silmitsi, pidime hakkama enda eest seisma. Mõtlema, kuidas ellu jääda. Tulime toime, kohanesime. Kes just paadunud kurjategija pole, võtab vanglas kogetud tarkused ellu kaasa. Tean väga paljusid tublisid inimesi, kes minuga koos tsoonis olid, aga täna eluga edukalt toime tulevad."

"ühe tähtsa asja, millest elus palju kasu on kasvanud, õpetas vanglaelu veel," jätkab Link. "Kui inimene minuga räägib, saan kohe aru, kui ta valetab. Kõlab ehk paradoksaalsena, aga just vanglas õppisin ausust hindama - seal nähtuks vale kohe läbi ja siis olnuks kuri karjas. Ausus oli ellujäämise esimene tingimus."

"Elu, ka sport ja vangla, on õpetanud kaotama ja kaotustest järeldusi tegema," võtab Link räägitu kokku. "Tean, et kui pärast kaotust tõsiselt tööd teen, siis tõusen ühel päeval jälle võidumeheks."

GUNNAR PRESS