Rein Raud: E-riigi poole?
Ja tõepoolest, seda ta ongi. Kuid mitte ilma terve hulga soovimatute kaasnähtudeta. Et neid mõista, peab olema natuke paremini kursis ülikoolikorralduse üksikasjadega, mida üritangi lahti seletada.
Kui Eesti läks üle nn Bologna süsteemile, ei tähendanud see sugugi vaid nelja-aastase bakalaureuseõppe asendamist kolmesega ega ainepunktide korrutamist pooleteisekümnega. Võib-olla suurim muutus õppe mahu mõõtmisel seisneb tegelikult hoopis töö mahu asendamises õpitulemuste mõõtmisega: kui varem sai teatava hulga punkte siis, kui oli kuulatud nii ja nii mitu tundi loenguid ja täiendatud seda iseseisva õppimisega, siis nüüd näeb süsteem ette seda, et iga õppekavas oleva eksami juures oleks sätestatud, millised oskused peavad inimesel selle edukaks sooritamiseks olema. Samuti võib uut tüüpi punkte anda rohkem selle järgi, kui oluline on teatav aine õppekava kui terviku läbimise jaoks – teisisõnu, kas selles aines omandatud teadmisi läheb järgnevate õpingute vältel pidevalt tarvis. Võtkem näiteks võõrkeeled: kui varem võis saada punktid täis selle eest, et istuti kenasti keeletunnis ja tehti rahuldavalt ära kontrolltööd ning eksam tähendas klassis läbitu omandamise kontrolli, siis nüüd tuleb võõrkeeleeksamil demonstreerida konkreetseid oskusi, mida läheb keele praktilisel kasutamisel vaja.
See uuendus on väga mõistlik. Esiteks tuleb õppekava koostamisel täpselt silmas pidada, milliseid eesmärke ainega saavutada soovitakse, ning arukal lähenemisel võimaldab see kombineerida üliõpilaste kalduvusi arvestava õppekava piisava ettevalmistusega järgnevaks professionaalseks eluks. Teiseks võimaldab selline lähenemine muu hulgas integreerida üliõpilase muud elukogemust ja ülikoolivälist tegevust õppesse – sarnaselt varasema töökogemuse arvestamisega lubab see süsteem ka muul viisil kui vaid auditooriumis hangitud teadmisi adekvaatselt hinnata. Ning just niisugune kord võimaldab ülikoolidel arvestada ka tööandjate soovitusi, milliseid teadmisi ja oskusi nad uutelt tööletulijatelt ootavad.
Kuid ühtlasi eeldab see süsteem teadmiste ja oskuste hulga koondamist mahukamatesse moodulitesse, mille hakkimine pooleaastasteks tükkideks on tihti küllalt keeruline. Sama näitega jätkates: ma ei kujuta ette võõrkeele tasemete süsteemi, kus ühelt astmelt teisele on kogu aeg võimalik hüpata poole aasta kaupa. Teadmised, mida väikesteks ühikuteks hakitud kujul edasi antakse, on enamasti instrumentaalsed ega eelda inimese enda sisemist kasvamist, mida väga lühikeste ajavahemike järel ei ole võimalik hinnata. Seega on karta pigem tagasiminekut endise mõtlemise juurde, kus punkte hakkab saama kulutatud aja, mitte omandatud teadmiste eest. Või koguni nõukogudeaegse kõrghariduse juurde: siis loksutati samal aastal vastuvõetuid suures rühmas ühest auditooriumist teise, kus pea täies mahus kohustuslikuks õppekavaks kokkupakitud teadmised juba ees ootasid.
Kuid veel suuremaks probleemiks tuleb pidada 30 EAP kogumise koosmõju kehtiva hindamissüsteemiga. Nimelt on õppejõud kohustatud tudengile positiivse hinde panema ka siis, kui täheldatud on „minimaalselt lubataval tasemel olulisemate õpiväljundite saavutamine, mida iseloomustab teadmiste ja oskuste kasutamine tüüpolukordades piiratud viisidel, erandlikes olukordades avalduvad märgatavad puudujäägid ning ebakindlus”. Vanasti määratleti seda 51% omandamisena aine mahust, praegune sõnastus lubab sedagi mahtu mõtestada õppejõu äratundmise järgi. Ehk – ikka sama näitega jätkates – kui eeldame võõrkeeleeksami sooritajalt piisavat kõneoskust, et ta saaks hakkama olmesituatsioonides, siis E teenib ta ära ka mõnede päheõpitud vestlussõnastiku fraaside eest, ilma et ta saaks tingimata aru, mida vestluspartner talle nende peale ütleb.
Ometi peab reformikava üliõpilast, kes on sooritanud 30 EAP ulatuses eksameid hindele E, paremaks sellisest, kes on näiteks saanud 20 EAP-d hindega A, mille teenimiseks on vajalik „silmapaistev ja eriti laiapõhjaline õpiväljundite saavutamise tase, mida iseloomustab väga head taset ületav teadmiste ja oskuste vaba ning loov kasutamine”. Kas me mitte selliseid tulemusi oma parimatelt tudengitelt ei ootagi? Pole aga mõtet kahelda, nende saavutamiseks kulub aega tunduvalt rohkem, ja kui tasuta koht satub ohtu – ehk teisisõnu ähvardab ülikoolist väljalangemine –, lepib ka kõige helgem pea halvema tulemusega.
Nõnda siis on selge, et kavandatav süsteem arvestab esmajoones nende üliõpilaste huve, kes on tulnud ülikooli saama paberit, mitte teadmisi ja triivivad oma õppekava läbi napilt latti riivates, keskmise hindega E või kuskile sinna kanti. Küllap hakkab see tase varsti peegelduma ka muus ühiskonnas. Iseasi on, kas me tulevikus tahamegi just seda E-riigi all silmas pidada.
