Mul on täiesti ükskõik, kumb pool valetab. Või õigemini: ma arvan, et nad kõik valetavad. Valetavad toimivaimal võimalikul moel, esitades tõe killukesi täpselt orkestreeritud seades, et uskumajääja mõtteis sünniks neile sobiv pilt. Aga mida edasi, seda keerulisem on mul uskuda keda iganes skandaale kommenteerivatest poliitilistest kõneisikutest. Miks peaks mind huvitama näiteks Keit Pentus-Rosimannuse arvamus selles küsimuses, kui ma seni ei tea, kes tegi riigikogu arvutitest Autorollo rahaülekandeid? Miks peaksin võtma tõsiselt Kristiina Ojulandi süüdistusi pikalt kestnud võltsimise teemadel, kui need kõlavad alles nüüd, kus ta ise on tõstetud skandaali keskmesse? Mis sest, et mul on tõesti raske uskuda ka seda, et temasugune kaugele jõudnud ja nii palju näinud poliitik peaks paarikümne sisevalimishääle nimel nii kõrge kukkumisega riskima.

Tehnoloogide võim

Kes viitsivad, arendavad sellistes oludes vandenõuteooriaid. Kes teab, võib-olla on mõni neist ka õige. Et Ojuland oli vaja kõrvaldada, sest valitsus tahab arendada autoritaarsete lähinaabrite suhtes vähem printsipiaalset kurssi. Või et temast võiks saada reaalne pretendent erakonna liidri kohale, aga see tähendaks praegustele hallidele kardinalidele kindlat minekut.

Mõlemad väited kõlavad usutavalt, eriti kui olla lugenud hulgaliselt poliitilisi põnevikke. Aga ma kardan, et tegelikkus on veel kurvem. Nimelt, et meie poliitilise süsteemi on seestpoolt väga suurel määral üle võtnud poliittehnoloogide, poliitmänedžeride, poliitprodutsentide seltskond, kes meile nähtavate nimede ja nägudega omavahel malet mängib. Et nii mõnegi tuntud poliitiku jaoks on kapis olemas skandaal, mille võib õigel hetkel käiku lasta. Et kogu see mustade skeemide võrk lihtsalt ongi nii keeruline, et mis tahes sõltumatu uurija selle rägastikus kohe orienteerumisvõime kaotab. Ja kõige selle tulemusena ei tee riigi jaoks olulisi poliitilisi otsuseid mitte valija ega ka need, keda ta oma arust valib, vaid hoopis teistsugustest eeldustest lähtuv seltskond, kelle jaoks põhiseaduslik kord on nende muud tegevust varjav fassaad ja avalikku arvamust loovad avaliku sektori palgal netikommentaatorid.

Teisisõnu, meil ei ole niivõrd parlamentaarne demokraatia, kuivõrd tagatubade võrgustik. Ometi, erinevalt Raul Rebasest ei arva ma, et nüüd õhk puhtamaks läheb, sest on seltskondi, kelle tegemised haisevad olemuslikult.

Õhk läheb puhtamaks siis, kui need seltskonnad võimu lähedalt lahkuvad, aga vabatahtlikult nad seda ei tee. Kui ühel fassaadil tarvitamisaeg läbi saab, vahetatakse see lihtsalt uue vastu, mis puhta poliitika loosungiga võib-olla isegi seda algselt uskudes lavale ratsutab ja on siis varsti sunnitud ära õppima, kuidas asjad tegelikult käivad. Ka produtsendid võivad vahetuda, aga ikka ja ainult omasuguste vastu.

Kahtlemata on seegi nägemus vandenõuteooria ja oleksin väga rõõmus, kui keegi selle veenvalt ümber lükkaks. Aga ega see väga lihtne ei ole, kui ülepea võimalik. Ma olen väsinud elust maailmas, mille kirjeldamiseks tunduvad vandenõuteooriad kõige tõenäolisemad. Ja tõepoolest, eelmisel sügisel tundus, et äkki ongi jää liikuma hakanud ja vana süsteemiga võetakse midagi ette.

Rahvakogu suhtes ei olnud ma üldse nii skeptiline kui mõningad vihasemad kriitikud, aga rahvakogu töö tulemuste edasine saatus on küll kuidagi kahtlaselt aeglane. Sest, noh, vahepeal hakkasid mõningad reitingud jälle kasvama ja tundus, et tulekahju on kustutatud. Kes see ikka hakkab saagima oksa, millel ta ise istub. Ja näib, et olemegi alguspunktis tagasi.

Ilma NLKP kogemuseta

Õigluse nimel tuleb tõdeda, et IRL ja sotsiaaldemokraadid on suutnud oma koduõue vähemasti avalikkuse ees puhtama hoida. IRL vabanes Stelmachist ja Raudsest palju veenvamalt kui Reformierakond Meikarist ja Ojulandist, jätmata õhku küsimust, kumb pool valetab. SDE on aegade jooksul saanud hakkama mõningate kummaliste avaldustega, nagu Jüri Pihli katse valitsuse liikmeid riigireetmises süüdistada, aga ühtki Reformi- või Keskerakonna suurskandaalidega võrreldavat musta tegu pole nende seltskonnast päevavalgele tulnud.

Ja nüüd tahaksin küsida: kas see tuleb sellest, et kumbki neist ei hoia enda käes ei peaministri ega Tallinna linnapea tooli, või äkki hoopis sellest, et nende kummagi juhtkujud ei ole saanud oma poliitilist esmakogemust NLKP ridades? Kui õige on see esimene, siis äkki paneks nad proovile? Aga kui õige on see viimane, siis kas ei oleks neil omavahel aeg jätta hetkeks kõrvale maailmavaatelised eriarvamused ja alustada vestlust teemadel, mida nad võiksid ühiselt ette võtta riigi poliitilise kultuuri parandamiseks? Võimalik, et ka teistes parteides leidub inimesi, kes on vähem huvitatud isiklikust heaolust ja saadikupuutumatusest kui sellest, mida nad on kutsutud ja seatud tegema, vähem partei kui riigi käekäigust. Väikest ventilatsiooni võiks süsteemi kaasa tuua äkki selline muudatus, et nii, nagu suurte ülikoolide rektorid, ei saaks ka erakondade esimehed olla oma postil rohkem kui kaks kadentsi järjest. Siis vahetuks võimu juures olijate kontingent mõningal määral ja suurte kalade pead ei mädaneks nii kiiresti.