Link kopeeritud!

REIN RAUD: Tabud ja vastutus

 (151)

EETIKAKRIIS jätkub, kuni usutakse elitarismi ideolooge
Kuigi inimeste ideaalset elukorda ei ole võimalik välja mõelda, peab ometi proovima. Kõik sellekohased katsed saavad paratamatult kuskilt alguse, üldjoontes kahest lähtepunktist.

Üks usub põhimõtteliselt inimese võimalusse ning oletab, et igaüks, kes vähegi saab, eelistaks elada väärikalt, teha tööd, mis teda huvitab ning mis teeks ta teistele vajalikuks. Ühiskonna siht peaks olema luua võimalikult paljudele tingimused oma potentsiaali parimaks realiseerimiseks. Teine oletab, et umbes 95% inimestest moodustavad rumala, primitiivse massi, keda ülejäänud 5% peab ohjes hoidma ja juhtima, sõltumata sellest, mis kord parasjagu on, kes on võimul, kelle usku nad kuulutavad.

Mõningaid uue aja elitariste eristab seisuseühiskonna ideoloogidest vaade, et nii materiaalsed kui ka sümboolsed ressursid, sealhulgas vabadus oma elu üle otsustada, peaksid jagunema ühiskonnas vastavalt inimeste “kvaliteedile”, mitte näiteks päritolule. Enamasti saavad edasijõudmise kriteeriumideks praktikas siiski kuulumine õigesse seltskonda ning vahel ka ühiskonnakriitikute taunitud jooned, nagu küünilisus, jultumus ja eetilise selgroo puudumine. Erinevalt elitaristidest arvan, et nimelt inimeste jagamine “massiks” ja “eliidiks” ning sellele tuginevad katsed ühiskondlikke protsesse ülaltpoolt juhtida – vastupidiselt vabade inimeste initsiatiivil põhinevale kodanikeühiskonnale – ongi üks peapõhjus, miks Eesti ei suuda kuidagi üle saada eetilisest kriisist. Sellelt seisukohalt tahan polemiseerida Jaak Aaviksoo artikliga „Tabudeta ühiskonna allakäik” (EPL 5.10.)

“Kultuurne” totalitarism

Me oleme ajalooliselt suutnud suhteliselt hästi vastu panna totalitaarkorrale, mis oli ehitatud meile võõra elulaadi ja kombestiku ümber. Halvemini oleme toime tulnud maheda ja meie madalamatel instinktidel mängiva võrgutusega. Pinge ühiskonnas on ometi vältimatu, kui meile pakutakse õnnelikuks eneseteostuseks vaid üht eesmärki (ülisuur rikkus ja võim), aga on selge, et ühiskond saab seda lubada vaid üliväikesele osale oma liikmetest.

Kaasaegne kapitalism toimib ju nii, et enamik inimesi – nii rikkaid kui vaeseid – teeb tööd, mis ei paku neile hingelist rahuldust. Seda sisemist tühikut kompenseerib igaüks nii, kuidas suudab. Jõukamad võivad näiteks osta endale elustiili või viskuda suhtest suhtesse. Vaesemad aga konstrueerida endale vastutusest vaba ohvri-maailma ja otsida oma õnnetusele süüdlasi väljapoolt või kolida oma reaalsuse raskuspunkt ümber teleseepide ja seltskonnakroonika virtuaalsesse tegelikkusesse. Pikapeale tekib tunne, et see ongi tasakaal, mida kõigutab igasugune kokkupuude Teisega või meenutus sellest, kes oleksime tegelikult võinud olla. See tekitab agressiooni, mida algne rahuldamatus võimendab.

Aaviksoo vaadetes kajastub ka mujal maailmas praegu leviv tendents rünnata demokraatlikke põhimõtteid. Loen õõvastusega tema väidet, et kommunistlik Vene ja natslik Saksa võisid küll mitmes mõttes halvad olla, kuid olid sellegipoolest “kultuursemad” kui praegusaja Eesti haige ühiskond. Sest kultuur, kirjutab ta, seisneb tabude süsteemis.

Sõna “tabu”, meenutagem, tähistab polüneesia kultuurides levinud kahte liiki keelde. Üks oli pühaduse-tabu, keeld puutuda pealikke ja ülemusi, keeld siseneda pühaks kuulutatud paikadesse. Teine oli saastasuse-tabu, käsk hoiduda eemale põlatud, räpastest ja kahtlastest olevustest ja kohtadest. Tabudest ei olnud vaja aru saada, neile tuli pimesi alluda. Neile, kes võimul, kindlustasid nad võimu. Metafooriliselt võiks sellesarnane tabude süsteem meie ajastul määratleda väikekodanlast, kes täidab täht-tähelt seda, mida kästakse ülevalt, ning hoiab eemale põlatud marginaalidest ja luuseritest, mitte aga kodanikku, kes suudab kanda oma ühiskonna arengu eest kaasvastutust.

Kas tagasi sallimatusesse?

Loe veel

Söandan väita, et kultuur kui niisugune ei seisne tabude ja keeldude negatiivses süsteemis, ta isegi ei toetu sellele. Kultuur põhineb positiivsel – väärtuste, vaadete ja uskumuste süsteemil, mida tema kandjad peavad õigeks, isegi kui see väljastpoolt vaadates näib väärivat kriitikat. See süsteem ei ole staatiline, sest peab igal hetkel andma oma kandjatele vastuseid küsimustele, mis aitavad neil oma maailma mõtestada. Kui ta oma ülesannetega enam toime ei tule, siis peab ta muutuma. Ja muutubki. Ise, oma kandjate kaudu. Irratsionaalsetel ja kriitikavabadel keeldudel saab temas kohta olla vaid nii kaua, kuni inimesed ise neid õigeks peavad.

Maailmavaadet ei ole võimalik jõuga kehtestada, ehkki totalitaarkorrad on seda üritanud. Kuid väärtusi on võimalik õõnestada ja kahjustada. Globaliseerumise kriitikud osutavad jätkuvalt, kuidas turuliberalism muudab väikeste kultuuritraditsioonide püsimise nende ühiskondade eliitide eraasjaks ning pühib traditsionaalsete kogukondade väärtussüsteemidel jalad alt. Seda kõike me oleme näinud ka Eestis, ehkki praeguseks on see protsess juba peaaegu peatunud. Kuid eetilises kriisis on süüdi see, et inimesed kasutavad sõnavabadust ja muid inimõigusi liiga vähe, mitte vastupidi.

“Pealiskaudseks jäänud, ent samas mõõdutust tolerantsuse ideoloogiast, mis koos isevoolulise kultuurilise segunemisega on murendanud ajaloolist kristlikku tabude süsteemi, pole meile õieti enam mingit tuge,” leiab Aaviksoo. Ajalooliselt on kristlik tabude süsteem oma mittetolerantsel kujul, ja eriti seda kindlustavad institutsioonid, olnud siiski võrdlemisi karm asi, ristisõdadest ja Hispaania inkvisitsiooni tuleriitadest puritaanlike sektide julma omakohtuni, kusjuures kristlikud väärtused ehk ligimesearmastus on tema jüngritel enamasti meelest läinud. Valgustuse ja lummusest vabanemise sajanditepikkune projekt Voltaire’ist ja Hegelist Weberi, Giddensi ja Habermasini näib selles käsituses osutuvat umbteeks. Ma siiski ei usu, et meil tuleks uue moraali taastamisel võtta eeskuju sŠariaadikohtutest, mis eurooplasi eneseväärikuse kaotuses süüdistavad. Aga kui kaugele sallimatusesse peaksime me siis tagasi minema? Kas piisab näiteks, kui keelata homoseksualismi käsitlus kunstis ja kirjanduses, sh praeguse iseseisvusaja üks kõige huvitavam romaan, Emil Tode “Piiririik”? Või peaks siiski homoseksuaalid ka füüsiliselt taas vastutusele võtma? Ja kui kõrgete müüridega on võimalik peatada “isevooluline kultuuriline segunemine”? Kes seda otsustama hakkab? Kas sise- või kultuuriministeerium?

Ekstsessid on vabaduse hind

“Koos [totalitaarkorra] pesuveega sai ka laps (loe: oluline tabude süsteem) välja visatud,” kirjutab Aaviksoo. Paraku on selle lapse nimi tegelikult olnud Glavlit, parteiline järelevalve ettevõtetes, provokaatorite ja pealekaebajate võrgustik. Naiivne on oletada, et totalitaarkorra tingimustes olid inimesed sisemiselt moraalsemad. Või on vahepeal midagi viltu läinud hoopis haridussüsteemis, kus kultuurilisi väärtusi hoidvat ja nende muutumist jälgivat humanitaariat võrreldes kasuratsionaalsete distsipliinidega kogu aeg alaväärtustatakse?

Küsin Aaviksoo eeskujul ka endalt, kas ma usaldan inimesi rohkem praegu või 20 aastat tagasi. Ja vastan temast erinevalt: oma sõpru ja kaaslasi olen ma alati usaldanud ühtemoodi. Mõnes on muidugi ka pettuda tulnud, aga üldiselt on mul õnnestunud sattuda inimeste sekka, kes usaldust väärivad. Aga erinevalt nõukaajast ei teki mul praegu kunagi mõtet, et keegi tahaks minuga tutvuda selleks, et minu järel nuhkida ja mu seisukohti mõnes salajases ametkonnas ette kanda. Sõnavabadusega kaasnevad ekstsessid, nii ebameeldivad kui nad ka poleks, on selle tunde eest siiski talutav hind.

Kas tõesti on nii vähe vaja, et ununeks vabanemise ja ka meie iseseisvumise tegelik esimene eeldus: inimesed suudavad vastutada, kui anda neile piisavalt võimalusi oma elu üle ise otsustada. Me oleme ise võimelised oma asjadega toime tulema, meile ei ole vaja ajatu jõuga karme keelde ja tabusid, vaid me peame ise leidma ühiskondlike ja poliitiliste debattide käigus need tasakaalupunktid, millele tugineksid meie ühiselu korraldavad seadused. Churchill ütles – ise opositsioonis olles – et demokraatia on valitsemise vormidest halvim, kui mitte arvestada kõiki neid teisi, mida on ka aeg-ajalt proovitud. Küünilisuse ja usaldamatuse saast ei kao meie demokraatia alusmüürist seni, kuni võimalused teha olulisi otsuseid üritatakse koondada kitsa seltskonna kätte, kelle arvates inimesed jagunevad võitjateks ja kaotajateks ning nii peabki olema.

Rein Raud, professor

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare