REIN RAUD: Teadmise tulevik
Aga see omakorda ei tähenda, et kui meie pilt pole tõde, siis peab ta tingimata olema vale – ja et kui kellelgi pole lõplikult õigus, siis on õigus igaühel. Juba Konfutsius on öelnud, et tegelik teadmine seisneb oskuses teha vahet sellel, mida sa tead, ja sellel, mida sa ei tea.
Kui aga vaatame, mis toimub meie praeguses tegelikkuses ja viisides, kuidas inimesi sellega toime tulemiseks ette valmistatakse, siis näib, et kõigi maailma haridussüsteemide juhid ja kujundajad küll sellest imeliselt täpsest maksiimist ei juhindu. Mida edasi, seda vähem nõnda mõistetud tegelikku teadmist koolides ja ülikoolides jagatakse. Sama käib paraku ka suure osa teaduse kohta, mille eesmärk peaks ju olema uusi teadmisi luua ja vanu kahtluse alla seada. Sealgi domineerib standardtoodang vaba mõtte üle. Kaunid laused teadmistepõhisest ühiskonnast ja haridustaseme kasvust käivad seega kahjuks käsikäes teadmise kui niisuguse devalvatsiooniga. Osalt on see tingitud muudatusest lääne kultuuri sügavamates struktuurides, kus sõnaline väljendus taandub pildilise ees, mis omakorda tuleneb ilmselt ühiskonna demokratiseerumisest. Mida suurem hulk inimesi osaleb aktiivselt ühiselu puudutavates aruteludes või vähemasti peab nende sisust aru saama, seda lihtsamas keeles neid peetakse ja seda olulisema koha hõivavad neis pildilised sõnumid. Meenutagem kas või poliitilist reklaami ja selle mõju efektiivsust võrreldes ühiskonna ees seisvate probleemide sisulise aruteluga. Televisioon on võimsam ajalehtedest, film raamatust.
Slaidipõhine õpe
Kuid sarnases suunas on muutunud ka näiteks kõrgkooliõpe. Vaid väga karismaatiline lektor võib lubada endale katset haarata auditooriumi ainuüksi oma häälega, enamiku õppejõudude jutt on kommentaar pildiseeria juurde, millel tähtsamad asjad ühtlasi sõnaliselt kirjas. Ka mina õpetan juba tükk aega nii ja seepärast tean: slaididel põhinev loeng on žanrilt midagi hoopis muud kui vaba kõne. Tema sisu on täpselt liigendatud ja hakitud, ta on sündinud ettevalmistamise käigus, mitte kohapeal auditooriumis, ja edasi annab ta paljusid pisikesi väiteid mõne suure, aga see-eest mitmetahulise ja laiahaardelise asemel. Loomulikult võib hea õppejõud selliste žanripiirangutega võidelda ja loomulikult on vaba ja vastavalt õppejõu suvale painduvat lugu pingutavam kuulata, kuid kaod on olulised. Palju on ju legendaarseid õppejõude, kelle loengutest mäletavad nende õpilased põhiliselt neid pikki ja mõtterikkaid passaaže, milles õppejõud jutu teemast kõrvale kaldus – teinekord mitmekümneks minutiks. Aga kes saab seda endale lubada, kui jutujärg on slaididega kindlalt paigas?
Nõnda võibki inimestel tekkida mulje, et haridus on kogum fakte ja teadmised hulk õigeid vastuseid viktoriiniküsimustele. Ometi peaks haridussüsteemi üks olulisemaid sihte olema avardada viise, mismoodi arenev inimene midagi teab, mitte toppima talle pähe konkreetseid, pealegi kiiresti vananevaid andmeid. Olen üsna kindel, et reaalalade vähese populaarsuse üks põhjus on see, kuidas selle valdkonna teadmist edasi antakse. Tuleb õppida pähe kuhi valemeid ja harjutada neid näidisülesande eeskujul rakendama, aru saamata, kuidas need valemid on suurema ja sügavamate küsimusteni ulatuva tegelikkuse mudeli tinglik väljendus.
Kui teadmine fragmenteerub ja tõrjutakse oskuste ees kõrvale – mille tagajärjel „suur pilt” hägustub või koguni kaob –, siis väheneb paratamatult ka ühiskonna innovatsioonivõime. See probleem on aktuaalne ka teaduses. Pean üpris võimalikuks, et päris paljud suunavalikud, mis teaduse paradigmamuutusi praegu mõjutavad (näiteks nn kognitiivne pööre humanitaarteadustes), ei ole tingitud mitte valdkonna sisemisest loogikast, vaid sellest, milliste projektide jaoks on võimalik rohkem ja kergemini raha saada. Neid mehhanisme aga ei kujunda mitte valdkonna kõrgeim kompetents, vaid poliitiline tahe, mis juhindub ilusatest sõnadest ja kohati utoopilistest loosungitest. Sama hukatuslik on loodusteadusliku mudeli domineerimine kõigi teiste valdkondade üle teaduse tulemuslikkuse kirjeldamises. Humanitaari mitme aasta pikkuse töö tulemusena valminud raamat on võrdsustatud seitsmenda loodusteadlasest kaas-autori tööga kolme teadusartikli kirjutamisel – kui sedagi. Paljud nn kõvade valdkondade esindajad ongi arvamusel, et nn pehmetel aladel polegi võimalik midagi tõsiteaduslikku avastada, kuid „kõvade” valdkondade reeglite kehtestamisega ongi see muudetud tunduvalt raskemaks. Samal ajal on tegemist tööga, mida meie eest keegi teine ära ei tee.
Teadmiste ristumine
Nagu öeldud, ei ole tegemist kaugeltki mitte ainult Eesti probleemiga, kuid meie jaoks lisandub üldistele arengutele veel mitu riski. Esiteks, meid ähvardab provintsialiseerumise oht. Üleminek educazione bolognese lahjemale vormile (mille mõju kõrghariduse kvaliteedile kirjeldas oma hiljutises artiklis halastamatu täpsusega Jüri Allik, EPL 25.08) on küll muutnud meie süsteemi ülejäänud Euroopaga struktuurilt sarnasemaks, aga kui meie bakalaureused kasutavad avanenud võimalusi usinalt mujale minekuks, siis võrreldavat voogu Eestisse ei ole paraku võimalik täheldada. Nii võibki juhtuda, et meie ülikoolide ülesandeks jääb välismaa parematele ülikoolidele häid magistrante ette valmistada. Teiseks, sellise teadmismudeli juures võime kaotada selge arusaama oma ühiskonnast ja selle probleemidest. Kolmandaks, meil ei ole suurt lootust arendada teadmistepõhist ja innovaatilist majandust, kui meie roll selles jääb ikka allhankija omaks – ainult töö sisu läheb veidi keerulisemaks.
Mida siis saaks või tuleks teha? Ma arvan, et Eesti kõrgharidus peaks muutuma praegusest oluliselt interdistsiplinaarsemaks ja rahvusvahelisemaks. Me ei tohiks suurt pilti kunagi unustada. Seetõttu oleks vägagi soovitav, et reaalteaduslik mõtlemine puutuks ka ülikooliauditooriumis kokku humanitaarsega ning vastupidi, sest just valdkondlike arengute ristteedel võivad tekkida uued ideed, mis kummaski suunas tavapärasel viisil edasiliikujatele pähe ei tule.
Samuti tuleb meil rahvusvahelistumise sihtmärgid seada oluliselt kõrgemale: rahvusvaheline ei ole ülikool, kuhu võetakse aastas mõnikümmend välisüliõpilast, vaid kus neid on mõnikümmend protsenti. Selleks, ma arvan, oleks vaja võõrkeelset bakalaureuseõpet. Loomulikult tuleb kindlustada kõigile ülikoolivõimelistele Eesti gümnaasiumilõpetajatele võimalus oma huvivaldkonnas eesti keeles kõrgharidus omandada, aga see ei tähenda, et Eesti ülikoolide uksed peaksid olema suletud bakalaureuseõppesse astuda soovivatele välismaalastele. Eriti aladel, kus Eestil on rahvusvahelist mainet (IT, uued tehnoloogiad, kultuuriteadused) oleks meil reaalselt võimalik üliõpilaste hulka mujalt tulijatega oluliselt täiendada, mis võimaldaks ka demograafilise kriisi ajal hoida akadeemilise õppe kvaliteedilatti. Intellektuaalse keskkonna kängumine ei aita ju mitte kuidagi kaasa rahvuskultuuri kui terviku säilimisele, aga just see on oht, mis provintsialiseerumisega kaasas käib.
Tallinna ülikooli rektor professor Rein Raud peab neljapäeval, 3. septembril kell 12 Tallinna ülikoolis Studia Generalia avaloengu „Teadmine”. Loeng toimub Mare õppehoone Tallinna saalis (Uus-Sadama 5).
