REIN RAUD: Ühisruumi poole
Olen arvamusel, et rahutuste tagamaid uurides tuleb teha vahet kahel eraldiseisval probleemil, millel on küll suur ühisosa, kuid mida tuleb lahendada eraldi. Need on ühelt poolt Eesti-Vene riiklikud suhted või täpsemalt Vene võimude suutmatus ja tahtmatus aktsepteerida Eesti iseolemist ja tunnistada N Liidu võimude vigu, teiselt poolt aga Eestis elavate vene emakeelega inimeste probleemid, mis ei ole vähem reaalsed selle tõttu, et Vene propaganda püüab neid oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutada ning ka neid inimesi oma toetajateks värvata. Kui esimese probleemiga tegelemisel on meil küll teatav edu olnud oma positsioonile toetust kogudes, aga seda täiesti lahendada ei ole meie võimuses, siis teine ülesanne on täielikult meie oma ühiskonna kodutöö ning sellega hakkama saamine meie riigi ning seetõttu ka keele- ja kultuurikeskkonna jätkusuutlikkuse üks eeldus.
Samuti on hiljutised uurimused näidanud, et muulaste eesti keele oskuse osas on surnud punktist juba üle saadud – ehkki kahtlemata on ka siin veel palju ära teha –, kuid märksa sügavam on veelahe mõttelaadide ja elamismaailmade vahel. Kahe eri inforuumi, ajalookäsituse ja keelekeskkonnaga kultuurilise kogukonna eksisteerimine väheste puutepunktidega ühisruumis on kahtlemata probleem ning palju räägitud integratsioon peaks aitama meil seda ära hoida. Samas tundub, et inimestel on integratsioonist täiesti erinev arusaamine – mõne jaoks tähendab see ühe kogukonna sulandamist teise, teiste jaoks ühisruumi loomist, kus avalikus ruumis kehtivad kõigi jaoks samad üldised olemisreeglid, aga igaühel on eramaailmas võimalik vabalt teha oma kultuurilist identiteeti puudutavaid valikuid, kui need ühisasja ei ohusta ja inimese sotsiaalset pädevust ei ahenda. Mõne meelest tuleb integratsioon korraldada karmide keelamis-käskimismeetmetega, mõne meelest jälle pehmemal viisil, mis soodustavad siduvaid protsesse ja pärsivad eraldavaid.
Ma arvan, et kui me soovime integratsiooni tulemuslikkust, mitte võimalust oma frustratsiooni välja elada, siis oleks meil vaja integratsioonialast konsensust, mis peaks tingimata olema võimalikult lai ja hõlmama kõiki, kelle valik on Eesti, rahvusest, emakeelest ja nahavärvist sõltumata. Sest kuigi lähteolukord oli vaimse vastupanu mõttes erinev, ei suutnud N Liit 50 aasta jooksul jõumeetoditega muuta oma rahvaarvust 0,4% moodustavaid eestlasi enda patriootideks, ja seetõttu tundub kuidagi uskumatu, et Eesti Vabariik saaks hakkama sisu poolest sarnase tööga ligi 100 korda suurema rahvagruppide suhtarvu puhul ja viis kuni kümme korda lühema aja jooksul. Toimiv integratsioon saab tugineda ainult üksikisiku vabale otsusele (mille teine alternatiiv ei ole emigreerumine). Ma arvan, et Euroopa Liitu ja NATO-sse kuuluvas Eestis peaks riigirahvus tundma end poliitiliselt piisavalt tugevana, et julgeda käituda suuremeelselt ja kompleksideta, seda enam, et see on vägagi tema enese strateegilistes huvides. Vahemärkusena: ideaalses maailmas, kus Eestit ei oleks okupeeritud ja annekteeritud, elaks siin väga suure tõenäosusega samuti praegu üsna palju muulasi.
Sest isegi kui jätame kõrvale emotsionaalsed ja poliitilised argumendid, peaks olema selge, et praegustes oludes, kus meie riigi elanike arv kahaneb tohutu kiirusega ning on tekkinud olukord, kus riigist lahkumine on muudetud lihtsaks ja ahvatlevaks, riiki saabumine aga tülikaks ja kohati peaaegu võimatuks, võime pigemini eeldada, et lisaks vähesele sündimusele ohustavad meie demograafilist jätkusuutlikkust ka muud protsessid, nii et maalt lahkuvad arstid on nii-öelda esimesed pääsukesed ja suuremate linnuparvede kogunemine võib seista veel ees. Kusjuures lahkujateks on pigem vajalikel erialadel kompetentsed, kõrgemini haritud ja avatuma maailmavaatega noored inimesed, kellel on pere loomine tulevikuplaanides. See tähendab, et meil tuleks pingutada selle nimel, et hoida oma riigis haritud ja demokraatlikult mõtlevale inimesele meeldivat elukeskkonda, mida ei iseloomusta kellegi rahvuslik kibestumus, salaviha ja rahulolematusse mõistetud elanike suur hulk. See tähendab, et sissetuleva migratsiooni karmi piiramise asemel tuleks meil pigem mõelda sellele, kuidas teha oma riik atraktiivseks nendele mis tahes ilmakaarest tulnud sisserändajatele, keda me oleksime valmis enda hulka võtma ning kellest me usume, et neist ja nende järglastest võiksid saada inimesed, keda me tões ja vaimus peame oma kaasmaalasteks ning kellel võiks olla ühelt poolt meie seas nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt meeldiv elada ja teiselt poolt ka võimalik anda meie riigi ja ühiskonna arengusse oma panus.
Integratsiooni lõpptulemus ei peaks minu meelest mingil juhul olema see, et kõik muulased muutuvadki peaaegu eestlasteks. (“Peaaegu” sellepärast, et nn päris eestlasteks, mis seal salata, ei tunnista neid nn päris eestlased ise kunagi – ka mitte neid, kes juba praegu teevad kõik endast sõltuva, et selleks saada.) Söandaksin määratleda toimiva integratsioonipoliitika lõpptulemust kui olukorda, kus inimesed võiksid olla poliitiliselt ja ühiskondlikult eestlased, kuid kultuuriliselt need, kes nad ise olla soovivad.
Poliitiliselt eestlane on Eesti Vabariigi lojaalne kodanik, ühiskondlikult eestlane on igaüks, kes eelistab eestilikku asjaajamiskultuuri, oskab korralikult eesti keelt ning on ka sotsiaalse kompetentsi poolest võimeline selles ühiskonnas toime tulema, aga kultuuriline identiteet on iga inimese eraasi. Praegu on see lubatud vaid millegagi välja paistvatele inimestele, nagu Kristina ·migun ja teised tippsportlased, aga täpselt sama õigus peaks olema ka kõigil ülejäänud kaaskodanikel. Väga mõttetu on nõuda noorelt kirjandussõbralt, et tema päris oma klassikud ei peaks nüüdsest alates olema mitte Dostojevski ja Ahmatova, vaid Tammsaare ja Under, või pahandada, et venelasest või ukrainlasest Eurovisiooni-huviline hääletab vene või ukraina laulu poolt, aga samaaegselt suhtuda sümpaatiaga välis-eesti kogukondadesse, kes asukohamaadel, s.t vabades ühiskondades sotsiaalselt ja enamjaolt ka poliitiliselt integreerunutena säilitasid raskete aastate jooksul oma kultuurilise identiteedi. Just see viimane las ollagi meie ajalooline kogemus, mille põhjal me võiksime kujundada ka oma ühiselumudeli ja suhtumise meie kõrval olevatesse teistsugustesse kultuurilistesse identiteetidesse – aga loomulikult vaid juhul, kui neid ei rakendata meie riikliku iseolemisevastase tegevuse teenistusse.
Integratsiooni võtmeküsimused on mõistagi info- ja haridusruum. Venekeelsetest infokanalitest rääkides unustatakse aga pahatihti üks massikommunikatsiooni kõige olulisemaid aspekte: inimesed võtavad esmajoones vastu informatsiooni neist allikatest, mida nad usaldavad. Võime luua kümneid venekeelseid tele- ja raadiokanaleid, aga kui nende esitatav informatsioon jätab propaganda, mitte aga adekvaatse, tasakaalustatud ja arvamuste spektrit kajastava info mulje, ei ole neil väga suurt efekti loota. Sama käib hariduse kohta. Ühelt poolt on muidugi täiesti lubamatu olukord, kus koolis õpetatakse ajalugu jm teise riigi programmide alusel, mis pealegi sisaldavad ideoloogilist desinformatsiooni, kuid teisalt peaks Eesti venelastele suunatud ajalooõpetus arvestama ka seda, et tema adressaat on eri infovoogude risttules olev noor inimene, kelle vanemate ja vanavanemate subjektiivsed tõed võiksid ka suurele ja objektiivsust taotlevale pildile nii ära mahtuda, et lojaalseks Eesti kodanikuks kasvada tahtes ei peaks ta end sellepärast Pavlik Morozovina tundma.
Ühe võimaliku komponendi sellisesse ajalookäsitusse pakkus välja näiteks Kadri Liik 12. mai Postimehe artiklis “Sõda miinus Stalin”, ja kui hoolega järele mõelda, on neutraalselt ja inimlikult pinnalt lähtudes võimalik ambivalentselt lahti mõtestada kõik keerulised probleemid.
Kokku võttes tahaksingi öelda, et integratsiooni edukuse üks võtmesõna on väärikus: kogu protsess ei saa õnnestuda, kui ta ei paku venekeelsele vähemusele väärikat identiteeti, mis lubaks neil võtta Eesti omaks, ilma et see neil tükki küljest ära võtaks. Integratsioon on võimalik, kui mõlemad osapooled seda soovivad – kui nii eestlased kui ka venelased omavahel kokku lepivad, et Eesti võib olla ühtmoodi kodumaa kõigile, kes ta ausalt omaks võtavad.
