REIN RAUD: Usk jäägu eraasjaks
Debatt usu(ndi)õpetuse kohustuslikkusest kütab kirgi ning poolt- ja vastuseisukohti on esitatud juba nii palju, et täies ulatuses ei jõuagi neid enam jälgida. Ent näib, et olulised väited mõlemalt poolt on artiklist artiklisse üldiselt jäänud samaks, mis tekitab teatavat kummastust: tegelikult esitavad nii usu(ndi)õpetuse pooldajad kui ka mõned vastased oma argumente vahel ebatäpselt ja räägivad üksteisest mööda.
Pooldajad väidavad, et maailma religioonidest mitte mingit ettekujutust omamata pole võimalik mõista ei oma ega võõrast kultuuripärandit, samuti mitte praeguses ilmapoliitikas toimuvaid protsesse. Selle väitega saab ainult nõustuda. Vastased kinnitavad, et riik ja kirik ning kirik ja kool tuleb lahus hoida, mis on samuti väga mõistlik põhimõte, pealegi veel põhiseaduses fikseeritud. Mõned pooldajad väidavad, et vaid religioosne inimene (või koguni ainult kristlane) saab olla tõeliselt ja sügavalt eetiline. See on nonsenss, mida peaks saama käsitada uskudevahelise vaenu õhutamisena. Mõned vastased väidavad, et religioon on minevikunähtus, millel pole tänapäeva maailmas enam kohta, ja olekski parem, kui lapsed sellest midagi ei teaks. See pole samuti mitmekülgse isiksuse kujunemiseks just päris soodus seisukoht.
Väärtuste kriis
Isiklikult olen veendunud, et Eesti ühiskonnas täheldatavat väärtuste kriisi ei ole võimalik ületada ideoloogilise kasvatustöö viimisega kvaliteetselt uuele tasandile, nagu praeguste juhtpoliitikute endise partei liidrid tavatsesid soovitada. Kodanikeühiskond aga peaks põhinema hoopis iga oma liikme ja tema seadusega lubatud iseärasuste respekteerimisel, ühiskonna ja iga tema liikme dialoog peaks põhinema eeldusel, et inimene on eneseehitamises vaba. Ilmalikul infoajastul enam ei sünnita mõne usundi rüppe nii automaatselt ja paratamatult kui mõned sajandid tagasi, usklik inimene on enamasti oma usu ise teadlikult valinud. Või otsustanud elada ilma usuta, mis on samuti tema põhiseaduslik õigus. Ja ei ütle midagi tema eetilise palge kohta.
See kõik muidugi ei tähenda, et ühiskond ei peaks inimest tema valikute tegemisel aitama. Võib-olla viiks vaidlust edasi, kui tunnistaksime, et kool peaks andma lastele nii teadmisi maailma usunditest kui ka aitama neid nende maailmavaate kujunemisel, toetama neis eetiliste tõekspidamiste ja väärtuste kujunemist, samas nende südametunnistuse vabadust respekteerides.
Kui vaadelda riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse võrguleheküljel praegu rippuvat usu(ndi)õpetuse õppekava sellelt aluselt, siis saab üsna kiiresti selgeks, et sellele eeldusele ei vasta see tekst kohe mitte põrmugi. 11-aastane õppekava näeb nii muude uskude kui ka kristlusega tutvumist ette alles 9. klassis, kui “piibilood ja eetika”, “piiblilood ja kultuur” ja “kristlik kultuurilugu” on juba kindlalt omandatud. Ehkki 2. klassis alustatakse tagasihoidlikult formuleeritud teemaga “Vanavanemate pärand”, mahuvad selle hulka ka lood Sakkeusest, halastajast samaarialasest ja teadmine sellest, et Piibel on “eriline raamat”, paganliku aastaringi pühad on esitatud kristlikus värvingus.
Usundid ja eetika
Eetika kursuses leidub teema “Kümme käsku – kas universaalsed elamise seadused?”. Kui õppekava oleks vähegi tasakaalustatud, ei saaks niisugust küsimust esitada, sest ainuke ususalliv vastus sellele saab olla EI, ja nii oleksid kristlus ning judaism asetatud halba valgusse (kuigi õppekavast üldiselt jääb mulje, et tema koostajatel on hoopis vastupidine plaan). Sest esimene pool kümnest käsust (2 Mo 20: 2-17) ei ole kuidagi seotud universaalse moraaliga, vaid on nõue jälgida ranget ideoloogilist doktriini ja erineb selles mõttes oluliselt näiteks budismi viiest ettekirjutusest (pańcasila), mis inimeste uskumustele mingeid ettekirjutusi ei esita. Kriitikat võiks jätkata veel päris pikalt, ehkki ka nende näidete varal peaks olema selge, et tegemist on kristlust propageeriva ning seda teistest uskudest kõrgemale asetava õppekavaga. Ning kui see kohustuslikus korras koolidesse jõuaks, oleks olukord umbes sarnane, kui ühiskonna- ja riigiõpetust arendaksid koolides eranditult näiteks Kesk- või Reformierakonna liikmed.
Arutelu sellest, mida ja kuidas peaks kool oma õpilaste maailmavaate kujundamiseks ja nende ususallivuse edendamiseks tegema, võiks alata kohe, kui see ebaõnnestunud dokument on käibelt kõrvaldatud. Ja ka siis peaks kõigepealt eraldama kavandatava õppeaine kaks sihti üksteisest. Usundiloo ja eetika sidumine üheks tervikuks ei ole eetiline, sest halvustab mittereligioosset eetikat ja ideologiseerib kultuurilugu. Usundite käsitlemine ei peaks olema teoloogiline, vaid usuteaduslik, ja need on kaks hoopis ise asja. Alles 19. sajandi lõpul muude teaduste saavutuste tõttu hoogustunud kristluse-kriitika ja maailma teiste kultuuriareaalide pärandi sügavama mõtestamise käigus tekkinud usuteadus on sootuks teine distsipliin kui oma traditsiooni pühade tekstide autoriteeti tunnistav teoloogia. Usuteadlased on üsna ühel meelel selles, et igasuguse uuringu lähtepunkt peab olema nn epocheÆ – oma isiklike veendumuste ja usu “peatamine” senitundmatut materjali vaadeldes. Umbes sama probleem on vaevanud ka võõraste kultuuride poole pöörduvaid antropolooge, kes samuti peavad suutma seljataha jätta teadmise, kuidas asjad “tegelikult” käivad, et näha teistele alustele ülesehitatud elukorralduses sisemist loogikat ja meie omast erinevat mõistuspärasust.
Õpetajaid pole
Kui õpilaste maailmapilti kujundav õppeaine koolides olla võiks, siis mu meelest ainult järgnevatel tingimustel. Esiteks, see peaks olema sõltumatu uskudest ja konfessioonidest ning peaks tutvustama mittereligioosseid maailmapilte – agnostilisi ja ateistlikke filosoofiaid – teistega võrdsetel alustel ja ilma neid halvustamata.
Teiseks, seda peaksid õpetama inimesed, kes on saanud usundiloolise ja filosoofilise, mitte aga teoloogilise baashariduse. Selliseid pole Eestis veel lähiajalgi kuskilt võtta – võib-olla olekski kohane alustada ettepanekust ülikoolides vastavad õpetajakoolituse kavad luua. Kolmandaks, maailmavaate-õpetus peaks olema tasakaalustatud tegelikult, mitte ainult sõnades, ning kristluse kultuurilooliselt mõistetav eelissituatsioon ei tohiks kuidagi kujuneda tema domineerimiseks kõigi teiste üle või tema mõistete (“patt”, “lunastus”) kasutamiseks teiste maailmapiltide kirjeldamisel ja hindamisel.
Iseenesest valitseb Eesti koolis juba praegu olukord, kus väljaspool “valget” tsivilisatsiooni toimuvale ei pöörata pea mingit tähelepanu – 11. klassi ajalooõpikus, mis peaks neid teemasid käsitlema, leidub vaid mõneleheküljeline (asjatundlik) ülevaade Aafrika ajaloost ja umbes sama palju ruumi saavad rohkete vigadega kiirkapakud üle Hiina, Jaapani ja India kogu ulatuse aegade algusest peale, mis kõik on mahult lühemad kui ülevaade Tšehhi ajaloost 14.–15. sajandil. Kirjanduses ei räägita Aasia maade rikastest traditsioonidest üldse. See kõik on väga kurb.
Aga loomulikult pooldan ma vabatahtliku usuõpetuse võimalust neile, kes tunnevad selle järele vajadust. Kohustuslikud ideoloogilised kooliained annavad niikuinii tõenäoliselt kavandatule vastupidise efekti ja mõjuvad usupropageerijate poolt soovitud viisil vaid neile, kes ka vabatahtlikult oleksid selle aine valinud.
