Link kopeeritud!

REIN RUUTSOO: Erna – ajalugu ja propaganda

 (280)

Teatavat tüüpi Eesti ajalookirjanduses on Erna rühm tõesti olnud näiteks sellest, kuidas “eestlased, kes läksid Soome kas selleks, et osaleda Talvesõjas, või põgenesid Soome talvel 1940–1941, kasutasid esimest võimalust, et astuda võitlusse Eestit okupeeriva N Liidu vastu oma kodumaal”.

See näib olevat ka Eesti riigi ametlik positsioon, kui uskuda kaitseminister Jaak Aaviksood, kes kriipsutab alla, et ernalased kandsid Soome mundrit. Tõsta rahvuslik meelestus esile on üks väärtuslikke vaatenurki, kuid ei tühista kuidagi teisi. Olulisem on see, mis välja kukkus.

Esmaspäevases Eesti Päevalehes arvamusloo kirjutanud ajaloolase Toomas Hiio väide, et “Nõukogude ajalookirjandus kujutas Erna salka kui näidet eestlaste koostööst fasˇistlike röövvallutajatega” pole iseenesest vale. Samas maksab mõtelda just selles kontekstis kahele asjale. Esiteks jääb Erna saaga tihedalt seotuks suurte narratiividega, ennekõike fasˇistliku Saksamaa sõjaga mitte ainult N Liidu, vaid ka lääneliitlastega. Teiseks, kui oleme nüüd tõsiselt asunud oma ajalookäsitlust ka venekeelsete õpilaste identiteeti lülitama, siis kuivõrd on lootust, et nad näevad Erna retkes kangelassaagat?

Hiio artikli paatos, et “niisugust vallutatud riikide kodanike koostööd sõdivate riikidega ühise vaenlase vastu tunnevad küllap kõik suuremad sõjad”, pole kindlasti täpne oma üldistavas toetuses koostööle ega selle sisus. Küsimuse kogu tuum on hoopis, kes on “koostöö” partner ja kes “ühine vaenlane” ning koos sellega koostööle antavas hinnangus. Erna “sõjas” olid peamisteks osapoolteks paraku Hitleri-Saksamaa ja liitlased (lääs ja Venemaa). Kas me ikka saame rahvusvahelisel areenil veenvalt esitada Ernaga seonduvat nii, et see ei oleks osa Saksamaa vallutus- või õigemini “hävitussõjast”, nagu seda kvalifitseerib Max Jakobson (“20. sajandi lõpparve”, Tallinn 2005, lk 236)?

Samal teemal:

“Soome kaart”

“Soome kaart” näib toimivat nagu mingi indulgents, mis peaks seletama ja lunastama. Mitte ainult Hiio, vaid ka Aaviksoo rõhutab, et Erna võitlejad saabusid Soomest ja kandsid Soome mundreid. Tegelikult on need aksessuaarid vähe olulised, nagu ka see, et nad ei andnud vannet Führerile. Muidugi oleks kaunis, kui seegi missioon lülituks Põhja Poegade ja JR 200 uhkesse ajalukku, meie rahvaste ühisesse võitlusse või tasumissõtta vallutaja vastu. Kuid 1941. aasta Soome pole ju 1939. aasta Soome. Soomlased olid 1941 Saksamaa relvavennad ja Erna toetamine oli Soome panus Saksamaa sõjakäiku itta. Soomlased suutsid oma erisõda vaid mõnda aega hoida.

Detsembris 1941, kui N Liit ja lääneriigid olid juba sisulised liitlased sõjas natside vastu, kuulutas ka Inglismaa Soomele sõja. Sellepärast muudab “Soome kaart” vähe tõsiasja, et tegelikult oli kogu Erna missioon osa Saksamaa sõjaretkest. Sellest osavõtjaid treenisid ka sakslased ja paatideni saatis neid Abwehri resident Soomes, korvetikapten Cellarius isiklikult. Nagu kinnitab ka Hellat – nad andsid vande täita Saksa sõjajõudude korraldusi ja neid nad ka täitsid. Nagu piltidelt näha, anti vandetõotus ette sirutatud käega. Kitsamalt, Erna rühmade ülesandeks oli diversiooni ja luurega toetada Saksa vägede edenemist Leningradi suunal. Ja nagu ka Max Jakobson Hitleri plaane edasi annab: vormistada siin nn ida-alad ja vallutatud Leningrad maa pealt pühkida.

Ideaalid ja reaalsus

Erna uusmütoloogia, mis väldib Abwehri osa, leiutab koguni, et ernalaste oluliseks ülesandeks oli kaitsta kohalikke. Kohalike kaitsmise vajadus tulenes peamiselt sellest, et ernalasi varjanud talumehed sattusid hävituspatajoni kättemaksu alla.

Nagu dokumentidest näha (KGB-le oma kaasvõitlejad maha müünud Hellat rõhutab küll oma naha päästmiseks raadiojaamade halba tööd) saadeti Soome regulaarselt ettekandeid Nõukogude vägede liikumisest ja koondumiskohtadest. Ernalastelt saadud info kaal polnud nähtavasti tähtsusetu. Erna missiooni lõppedes võttis Abwehri juht admiral Canaris Erna juhid isiklikult Berliinis vastu ja muude tunnustuste seas pakuti neile võimalust õppida Saksamaa ülikoolides tasuta.

Kuidas ka poleks Nõukogude okupatsiooni eest põgenenud noorte meeste unistustega, on nendega nagu igasuguste ideaalidega. See on just peamine ressurss, mis muudab kõikjal idealistid esimesteks ja mõttetuteks ohvriteks. Pole põhjust oodata, et noored mehed (kellest osal küll seljataga ka sõdimised sakslaste vastu Norras) taibanuks, kelle või mille teenistusse nad end tegelikult annavad. Keegi ei saa ka ette näha oma konkreetse tegevuse tagajärgi. Kuid tagantjärele võiks ajaloolaste pilt olla analüüsivam, esitades järgmisi küsimusi: Kas minu vaenlase vaenlane on mu sõber? Mis oli sedalaadi Abwehri teenimise hind (Eesti taluinimestele)? Milline võiks olla selle õppetund tulevikuks?

Eesti propagandasõjas

Loe veel

Millalgi tosinkond aastat tagasi viitasin ma seoses Erna missiooniga meie vaatenurga rünnatavusele. Erna missioonis on piisavalt episoode, mis muudavad meie positsioonid suure narratiivi kontekstis nõrgaks. Kuid suur narrativ – viis, kuidas Erna luuretegevus mõjutas Teise maailmasõja käiku – ei saa lääne jaoks olla ülev. Paremal juhul on noorte tragöödia kaastunnet äratav. Ka ei kujuta ma ette, mil viisil võiksid meie mitte-eestlased tunda uhkust missiooni üle, mis pidi aitama Venemaad orjastada, nagu soovis Hitler.

Ma ei kadesta meie kaitseministrit, kui ta jutule Soome mundreist pannakse kõrvale kaustad raportitega Abwehrile, vannet andvate ernalaste pildid, selle juhid koos Canarisega jpm. Ja propagandaketiga on erinevalt muudest “kettidest” nii, et selle tugevuse määravad just tugevaimad lülid, millele saavad toetuda muud jutud. Venemaa Erna-kriitika läheb natsiallergilisele läänele hästi peale.


Võida reis Toscanasse Arvamus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare