REIN RUUTSOO: Kõiki ajaloolasi ei tohigi kritiseerida?
Eilses Eesti Päevalehes ilmunud allkirjastamata repliik Keskerakonna õpetajate kogu seminari kohta on ajakirjanduslikult ebameeldiv üllatus. Sinna ei mahtunud tõsiasi, et seminaril esinesid ministrid Mailis Reps ja Edgar Savisaar ning professor Aadu Must. Kogu jõud läks “vastulöögi andmisele”. Lisaks mitmetele ebatäpsustele (ma ei nimetanud professor Sulev Vahtret kodu-uurijaks) on lendu lastud mõned selgelt pahatahtlikud ja põhjendamatud hinnangud minule ja kolleeg Rein Veidemannile. Kui ajaloo ja semiootika vahekorda uurinud Veidemann peatus Savisaare raamatul üsna põgusalt, siis põhjalikult käsitles seda just professor Aadu Must.
Nagu oleksin ma rünnatud isiklikult Laari ja Vahtret, pole tõsi. Ühtegi konkreetset näidet neid inimestena kõne alla võtmisest muidugi pole. Meil on erinevad vaated ajaloole ja sellest kirjutamisele. Ajaloolased kritiseerivad üksteist, kui selleks on põhjust. Kuid Eesti Päevaleht ei näi meid isegi teadlastena enam tunnustavat, s.t meilt võetakse lehenupus õigus professionaalselt kaasa rääkida.
Oleme siis Veidemanniga nimelt saanud tiitli “läbikukkunud teadlased”. Lehe toimetus näib siin olevat asunud peaaegu omaaegse kõike teadva ja lahterdava EKP rolli, kes õnnistas mind enam-vähem sama tiitliga 1983. aastal, enne kui lasi ajaloolase ametist lahti.
Ma ei rünnanud isiklikult
Millises vahekorras on ajalehes faktid ja hinnangud, kas rünnakud on anonüümsed või julgeb keegi endale võtta ka vastutust, see on muidugi ajalehe kvaliteedi ja väärikuse küsimus. Pöörata ajaloolaste erialased eriarvamused isiklikuks on vabas ajakirjanduses kahetsetav võte piirata õigust arvustada ajalookirjandust ja ajaloost kirjutavaid autoreid. Ajaloolaste kokkusaamised ongi ju eriarvamuste esitamiseks. Milleks siis piirduda asjaliku ülevaate asemel kellegi teadlaskonnast väljaarvamistega?
Leian, et mul pole mingit põhjust taganeda oma väidetest, et Eesti ajaloo suurteose uusköide on kohati väga vilets ja kodu-uurimuslik. Ka konkreetseist hinnangutest Mart Laari ja Lauri Vahte vaadetele ja kirjatöödele pole põhjust taganeda, esitasin need ka seminaril – kuid anonüümset ajakirjanikku ja tema informaatorit need nähtavasti ei huvitanud. Seega argumenteeriksin oma väiteid, sest Päevaleht jätab mulje, nagu poleks olnud tegu mitte teadusliku diskussiooni, vaid kõnekoosolekuga, kus mingid läbikukkunud professorid andsid vaid hinnanguid.
Problemaatiline teos
Eesti ajaloo VI köide (peatoimetaja Sulev Vahtre) kuulub seda laadi üllitiste hulka, et väärib veel pikemat arutamist. Tegemist on ikkagi Hans Kruusi poolt alustatud ja Eesti ajalugu kokku võtva tippteose akadeemilise jätkuga. Sellest ka erilised nõuded teosele, mida haridus- ja teadusministeerium on heldelt rahastanud. Pealegi võetakse seda ikkagi nii või teisiti “ametliku ajaloona”, teatava kaanonina.
Paraku on mitmed, eelkõige Lauri Vahtre kirjutatud osad selles pigem poliitiline publitsistika kui ajaloouurimus. Kohati ei kõlba nende retoorika ja keel isegi keskkooli (“males hoidis oma marki kõrgel eestlaste uhkus Paul Keres”, “noor põlvkond hülgas intensiivselt igandeid” jne). Erialased eriarvamused jätan ajalooväljaandeile. Kuid lisaks leidub neis osades hulgaliselt eksimusi lausa algteadmiste tasemel.
Mõned näited. “Praha tänavail olid käinud tõelised lahingud, vene tankidele oli vastu hakatud” (lk 296), “1968 uputasid tankid“ verre Praha, nagu 1956. aastal ungarlasedki (lk 290). Teadaolevalt ei toimunud Prahas olulisi relvastatud kokkupõrkeid, kõnelemata lahinguist. Tuhandete ohvritega Ungari ülestõus ja TsŠehhi kägistamine esindavad just kaht võitlusviisilt erinevat sündmust.
Kultuuri ja olme peatükke ei saa nimetada teisiti kui katastroofiks Võtkem või Lauri Vahtre väide, et Eestis uuriti 1960–70-ndail “uusvasakpoolsete mõtlejate (Jean-Paul Sartre ja György Lukacs) seisukohti”. See on vähemalt kahes mõttes vale. Nimetatud polnud uusvasakpoolsed mõtlejad – ja pealegi ei uuritud neist kumbagi, stalinistlikkegi vaateid jaganud Lukacsist teati ehk vaid nime. Seda laadi elementaarseid eksimusi 20. sajandi ajaloo vastu on hulgi ja õppejõuna saan ma suurteose neile osadele panna vaid hinde F.
Lahknev suhtumine natsidesse
Lugesin publikule ette ka tsitaadi samast raamatust, seekord Mart Laari sulest, mis käsitleb “punaarmee haardest pääsenud” (!!!) väegrupi Nord rasket olukorda 1944. aastal. Tsitaat iseloomustab kogu peatüki tonaalsust. “Sakslaste jaoks ränkades taandumislahingutes paistis Novgorodi all eriti silma 658.
Eesti idapataljon, mille major Alfons Rebane sai esimese eestlasena Raudristi Rüütliristi.” (lk 213) See lõik pole midagi vähemat kui kiidulaul Hitleri vallutusretkes hulga noori eesti poisse Novgorodi all (s.t Venemaal ja mitte isegi Sinimägedes) surma saatnud sõjardile. Arvan, et siin pole millegi üle uhke olla, kui mitte esindada natslikku ajalookäsitlust.
Uurisin professor Aadu Mustalt, kes oma esinemises samal seminaril kritiseeris Nõukogude-vastasuse ohtlikku ülekasvamist vene-vihaks ja tutvustas Euroopa tavasid, kas sel viisil on võimalik natside sõjakäigus osalenutest riigi poolt rahastatud akadeemilises ajaloos kirjutada ka Taanis, Norras või Hollandis. Ehk teiste sõnadega: ka
Degrell on läänes sõjakangelane?
Midagi pole teha, aga natside sõjakäikudesse suhtume me erinevalt ja usun, et mul on tänase Euroopa ajalookirjutusega rohkem ühist.
Päevalehe toimetuse poolt tulnud hinnang “läbikukkunud teadlaste” kohta osutab sallimatusele ja kuulub tegelikult samasse ritta hr Veedla ettepanekuga kõik teisiti mõtlevad professorid vallandada. Arvan, et mõne inimese Natsi-Saksamaa sümpaatiatega mittenõustumist ei saa Eesti Vabariigis maha suruda kui “inetut ja isiklikku” rünnakut.
Siit kulgeb ilmselt üks oluline veelahe. Aegunud viisil me nähtavasti suurteost kirjutada ei saa. Kui seda raamatut kavandati alusteoseks multikultuurse Eesti ajaloo nüüdisaegsele käsitlusele, siis selleks see ei kõlba, ehkki kaasrahastaja on ka Eesti riik, s.t kõik maksumaksjad. Suurteose peatoimetaja on emeriitprofessor Sulev Vahtre, raamatu mõned osad aga tekitavad tõsise kahtluse, kas ta on ikka oma tööga toime tulnud.
Rein Ruutsoo, Tallinna ülikooli professor, Helsingi ülikooli abiprofessor
