REIN SIKK: Ei tingi ega anna jootraha

Ma ei saa aru üles­kutsetest hinna üle tingida või jootraha anda, sest siin on tegemist ilmse petumänguga, ebaõiglusega.

„Kuule, loll tarbija või turakast ostja! Ma kavatsen sul naha üle kõrvade tõmmata! Tõelise käru keerata ja taskud tühjaks teha. Olen väänanud sulle sellise hinna, et ka siga ei söö. Aga sina, tohman, maksad. Ainult siis, kui sul jätkub meelekindlust, et minu salakavalus paljastada, võid saada õiglase hinna. Kui aga ei tingi, oled loll ja maksad lolli hinda. Paras.” Just nii võib tõlkida mõne kuulutuse juures olevat üleskutset „Tingi!”.

Sain viimasel turismimessil pisikese vapustuse, sest pooled ettevõtjad kutsusid hindade üle tingima. „Ärge uskuge seda, mis meil internetis ööbimise hindade kohta kirjas, helistage üle, küsige odavamat,” soovitas üks. Teine väitis, et kauba tegemine turismiteenuse pakkujaga peabki alga­ma hinna alla tingimisest.

Olen asju püüdnud ikka ausalt ajada, loodan seda ka teistelt. Eeldan, et mulle pakutav hind on õiglane. Et sisaldab omahinda, riigimakse ning mõistlikku kasumit. Ja kui hind ei sobi, siis otsin paremat, odavamat. Mitte ei hakka ihaldatavat kaupa maha tegema, selles vigu otsima.

Tingimise üheks äri aluseks kuulutamine halvustab ärimehi. Tingimisele üles kutsumine on tunnistus õhku täis ja ebaõiglastest hindadest. Ning teisalt kujundab tubli tingija eneses negatiivset ilmavaadet. Hakkab teadlikult kõiges halba otsima, et saaks tingida. Jah tõesti, tean, et lõunamaades on tingimine üheks kauplemise aluseks. Kas peame aga selle üle võtma? Iga komme meile ei sobi, näiteks ka inimsöömine nii otseses kui ka kaudses tähenduses.

Seaduslik altkäemaks

Teine äri arusaamatus on seotud jootrahaga. Jootraha peaks nagu olema minu makstav lisaboonus tublile teenindajale. Aga kui baarimees või kelner on tubli, siis miks ei maksa tööandja talle hea töö eest ausat ja õiglast palka? Tavaliselt ju tööandjad nii teevad, et parem saab paremat, kehvem kehvemat. Miks mitte toitlustuses? Kas pean tõesti kartma, et kui ma jootraha ei anna, jääb ettekandja laps õhtuse kommita, sest tööandja on kooner?

Või kui võtame jootraha maksmist kui ainukest võimalust aitäh öelda, kas peaksime hakkama meelehead pakkuma tublidele poliitikutele, ametnikele, politseinikele? Kui nii talitame, siis nimetatakse seda altkäemaksuks ning kaitsepolitsei poolt on vitsad soolas. Rääkimata käeraudadest rand­metel.

Lisaks on jootraha ju sulaselge maksupettus, sest vaevalt et tubli kelner selle oma tuludesse kirja paneb. Miks tunnistame mõne eriala puhul õigust saada deklareerimata tulu, teiste puhul on see aga vastuvõetamatu? Kas restoranis jootraha andja saadab oma lapse õpetajale hea veerandi­hinde eest viiesajakroonilise? Ja kui ei saada, siis miks? Kas õpetaja töö on vähem väärtuslik kui ettekandja oma?

Need on küsimused, mille üle olen palju vaielnud ja vist ka vaidlema jään, sest tundub: kasuminumbrite järele amokki joostes on tähelepanuta jäänud õigluse ja ebaõigluse mõiste. Aga just need peaksid olema igasuguse ausa äri aluseks. Eriti kitsal ajal.