REIN SIKK: Kogu tõde Sohvri-Sassi salarelvast
Sass oli ontlik sohver. Ta oli veerenud teedel lõpmatu aja ühegi avarii ning trahvita. Sassi jaoks oli rooli istumine sama pühalik toiming kui kirikus käimine. Klanitud riided selga, ning käitumine nagu kord ja kohus. Ei ühtki salatempu. Kui on ikka kokku lepitud, et sõidame lõhnadeta ja üheksakümnega, siis Sass seda ka tegi.
Eks külas naerdi Sassi üle: kas sa siis kuidagi gaasipedaali üles ei leia, takistad liiklust! Päris pahaseks ajas aga see, et Sass ei hoiatanud tulede vilgutamisega kunagi teisi, kui kusagil põõsas politseid nägi. Sassi arvates pidi iga mees ise oma tegude eest vastutust kandma. Tema pätte ei hoiata.
Aina suuremaks kasvav liikluskaos tegi aga Sassi murelikuks. Igal hommikul, kui raadios loeti ette teedel hukkunute nimesid, oli Sassil tunne, nagu oleks keegi talle vaheda seatapupussiga susanud. Otse südamesse.
Sõber kihutaja
Sohvri-Sassi suur sõber oli sama küla mees Rooli-Ruts. Sõber Ruts oli kui Sassi vastand. Alailma politseiga pahuksis. Küll kihutamise, küll lõhnadega rooli istumise pärast. Ruts võinuks oma kempsu trahvikviitungitega kaks korda üle tapetseerida, ikka jäänuks neid üle. Et trahvisummad kasvasid, rebenes suuremaks ka Rutsi rahakotis olev auk. Just ühel pühapäeval oli Ruts Sassile kurtnud, et kurat, viimane trahv võtnud suisa hingeldama. Pole varsti naisele leivarahagi lauale panna. Ja laenanud Sassilt “koidula”.
Ei möödunud päevagi, kui Sass nägi Rutsi teel hirmsa lauluga sinnapoole kihutamas, kus oli politseiauto põõsa varjus. Sel hetkel lõi Sassile silme ette Rutsi imearmsa naisukese viimasel ajal aina kurvemaks muutuv nägu ja … Sass vilgutas tulesid. Esimest korda elus. Et kulla Ruts, ära nüüd ometigi!
Kolm päeva hiljem, kui nad kokku said, ei jõudnud Ruts Sassi ära kiita. Küll oled hea mees, tõid mu maa peale tagasi! Mis sest, et politseiautot enam põõsas polnudki, Ruts oli terve päeva korralikult sõitnud. Ei olnudki väga hull. Paha ei hakanud, ükski ihuliige ära ei kärbunud. Eriti hakanud aga Rutsile meeldima korraliku roolikeeramisega kaasnev hingerahu. Ei peagi iga kurvi ees muretsema, kas selle taga on politsei või mitte.
Nüüd hakkas Sass mõtlema, et äkki aitaks tulede vilgutamine ka mõnd teist kihutajat ohjeldada. Klõpsad tulesid, nagu oleks politsei põõsas, ja sohvri raske jalg tulebki gaasipedaalilt ära.
Mõeldud, tehtud! Nüüdsest vilgutas Sass alati tulesid, kui nägi mõnd uljaspead teel vastu lendamas. Klõps-klõps… ja oh imet! Roolikeerajad taltusid. Lehvitasid veel tänuks Sassile, et ole meheks politsei küüsist päästmast.
Eks Sassil oli selle petuvärgi pärast ka natuke piinlik, aga häbitunde kaalus üles lootus, et äkki on üks avarii vähem. Üks uljaspea mõneks ajaks ohjes.
Nii Sass nüüd sõitis ja vilgutas vahel tulesid, kui mõni auto tuulispasana vastu tormas. Ei teadnud Sass ega tahtnudki teada, kas see tulede vilgutamine on pahategu või mitte. Lootis üksnes, et vahest jääb mõni inimene ellu. Sohvri-Sassi salarelv toimis imehästi.
