Kõikjal on arendajad-asutajad asja ajanud seadustest kinni pidades, vähemasti nii nad väidavad. Nad on rõhutanud oma ülimat seadusekuulekust. Paraku on paberitel olevaid seadusi täites unustatud inimesed, kes elavad naabruses. Ja kirjutamata seadused ehk kombed ja tavad, mis juhivad külaelu. Neid kirjutamata seadusi ei võta vastu riigikogu, neid ei õpetata õigusteaduskonnas. Need seadused lähtuvad tervest mõistusest, mitte kasumiprognoosist. Need seadused kehtisid juba siis, kui iga kõnet ei alustatud majanduskasvu eduaruandega.

Räägi inimesega

Eestimaal on nimelt kombeks, et kui võõras tuleb su maalapile või külasse, siis ta esitleb ennast. Ütleb, kes ta on, mis plaanis. Ning kindlasti on võõral oma plaanide teokstegemiseks sobilik külarahvalt luba küsida. Seega, räägi inimesega – kogu tarkus.

Kui vaatame untsuläinud või pidurdunud äride juhtumeid, siis seadustes näpuga kinni olijad on unustanud just inimestega suhtlemise. Kui isegi mingi avalikkuse teavitamine on toimunud, tehakse seda moepärast, ülejala.

Tihti alustatakse rahvaga rääkimist aga alles siis, kui kuuldused uue objekti kahjulikkuse kohta on ajanud rahva närvi ja tigedaks ning protestiavaldustele kogunevad allkirjad.

Viimase võimalusena võtavad ärimehed kavva korraldada külarahvale ekskursioon välismaale, kus tegutseb mõni samalaadne ettevõte. Sauelaste hiljutise reisi T‰ehhi steriliseerimisehasesse maksis aga kinni hoopis vald.

Ent rahva protest paisub, seda võimendab meedia, ning rajatava ettevõtte maine määrdub. Tulevad uued koosolekud, viimaks valmivad ka ettevõtet tutvustavad trükised, aga aeg ja raha jooksevad, kavandatu seisab. Rahva vastuseisu pärast tuulde lennanud raha mõõdetakse kümnetes miljonites. Ja kõik sellepärast, et õigel ajal ei osatud kõva häälega tere öelda, tuleku põhjust selgitada.

Siiski, ärimeestega on lihtne: need, kes ei oska teiste vigadest õppida, lähevad pankrotti. Samas aga osutavad nad oma oskamatusega vigadest õppida suure teene külarahvale, kes õpib teiste külade protestimise tulemustest. Ja on järgmise rumala ettevõtja saabumisel veelgi targem ning suuremat protestivaimu täis. Nii kasvavadki külad tõelisteks Küladeks, kus elab nii eluterve skepsis kui ka kogukonnavaim.