Ent alustagem algusest. Hambad irevil, tervitas puhtaksnäritud lambakolp läinud neljapäeval Koipsi saarel sinnasaabunud ajakirjanikku. Reedel aga kirjutas Eesti Päevaleht Kristiina Ojulandi lammastest, kellega tuntud poliitikule on meeldinud koos poseerida, ent kes esimeste probleemide ilmnemisel osutusid hoopis Ojulandi elukaaslase Raimo Kägu omadeks.

Lambakasvatus on nüüdseks Ojulandi-Kägu tülli ajanud Koipsi saare kolme maaomanikuga. Pahandajad tõid põhjusena välja kogu saare reostamise fekaalidega, kevadel seal vedelenud lambakorjused ning selle, et lambakasvatuseks ei küsitud naabrite käest luba.

Juba mullu oktoobris tunnistasid maaomanikelt protestikirja saanud keskkonnametnikud, et Koipsil on lambakasvatus kontrolli alt väljas. Samas tõdesid nad vastuskirjas protestijatele, et hoolimata lambaomanikule tehtud ettekirjutustest pole midagi juhtunud. Ka seitse kuud hiljem polnud olukord, ettekirjutustele vaatamata, paranenud. Keskkonnateenistuse viimane kiri palus Raimo Kägul lõpetada lammaste karjatamine Koipsi saare sihtkaitsevööndis 23. maiks.

Kui hakkasin juuni algul Koipsi olukorra vastu huvi tundma, selgus, et keskkonnametnikke endid polegi huvitanud, kas nende ettekirjutusi ettenähtud kuupäevaks täidetakse. Ja saarel vedelnud korjustest said nad teada alles Eesti Päevalehe kaudu.

Ametnike ringkaitse

Kogu juhtumi käsitlemisel toimis keskkonnaametnike ringkaitse. Selle asemel et öelda – läheme saarele ja vaatame üle, mis looduskaitsealal sünnib, soovitas valla keskkonnaametnik suhelda maakonna keskkonnateenistusega. Seal omakorda leiti, et võiks suhelda küll, aga ilma ülemuse loata ei tohi, ning ülemus on puhkusel. Kui leiti mittepuhkav ja suhelda tohtiv ülemus, siis soovitas too, et pädevaim vastaja võiks olla maakondlik keskkonnainspektsioon. Seal arvati, et tegelikult peaks vastama ikkagi keskkonnateenistus.

Kuulsin palju põhjusi, miks ei saa tööga koormatud keskkonnaametnikud teha oma tööd – s.t minna saarele, et kontrollida, mis seal toimub. Ja kuigi teatasin ametnikele korduvalt oma soovist saart külastada, ei öelnud keegi, et kaitseala kaitse-eeskiri keelab inimeste viibimise saare sihtkaitsevööndis kuni 20. juulini.

Ning finaal. Selle asemel et alustada jõulist tegevust korratuse lõpetamiseks looduskaitsealal, on nüüd kaalumisel väärteomenetluse algatamine ajakirjaniku vastu, kes teavitas avalikkust saarel valitsenud olukorrast ja keskkonnaametnike hoolimatusest. Sest ajakirjanik läks keeluajal saarele, kus samal ajal viibis veel kolm inimest. Ning paaditäis rahvast oli lisaks saabumas.

Andke andeks, austatud keskkonnaametnikud – kui kirjeldatud jama nimeks ongi looduskaitse Eesti Vabariigis, siis mina olen küll kaamel.