REIN SIKK: Poed põlema, ise munema

Paneme poe põlema, ise hakkame mu­ne­ma” – õnneks pole ma sellist lorilaulu veel ühegi külapoe juures kuulnud.

Kuid tihtipeale meenutab maarahva tarbimiskäitumine just poeräästasse tikutule sokutamist ja hiljem ahervaremel ahastamist. Et hakka või ise munema, sest kümme kana ju ammu likvideeritud ning nüüd pole poodi ka. Paganama valitsus! Ka linnainimesed, kes viivad raha kodu kõrval asuva väikepoe asemel suurkettide selvehallidesse, hävitavad omal kombel kohalikku kaubandust ja väikeettevõtlust.

Praegust Eesti küla iseloomustab suur soov, et seal oleks nii kauplus kui ka postkontor, ise ei liigutata aga nende püsimise heaks lillegi, rääkimata neisse raha viimisest. Mõni ime siis, et igal aastal hukkub Eestis paarkümmend kuni poolsada külapoodi.

Kohtasin Kesk-Eestis vanaprouat, kes ostis kõik oma sigaretid kohaliku postkontori müügipunktist, kuigi pood olnuks lähemal. Proua ütles, et nii toetab ta oma tagasihoidlikul moel sidesõlme püsimist. Kui keegi sealt ei osta, siis see kinni pannakse. Ning taas on paar töötut juures.

Kauplusautoga Pärnumaal ringi sõites trehvasin ühe küla veerel vahvat jahimeest. Ta ütles, et saaks Pärnust töölt tulles kõik toidukaubad koju kaasa võtta, aga ei võta. Patriotismi pärast. Ta usub, et kauplusauto peab külamemmende jaoks püsima jääma, ja just seepärast viib oma raha sinna. Mis sest, et võib-olla on kallim. Aga kindlasti läheb kogu külale märksa kallimaks, kui kauplusauto seisma jääb. Paraku on sellised patrioodid erand.

Õlletehase hävitaja

Tean Lõuna-Eesti peret, kes lõikab kogu nädala ajalehtedest välja odava kauba reklaame ja laupäeval käivitab auto, et sõita poolesaja kilomeetri kaugusele maakonnalinna ostma. See tundub kohalikus poes käimisest odavam. Kui aga kokku lüüa iganädalasele sajakilomeetrisele ostureisile kuluv bensiin, auto amortisatsioon ja aeg ning stress – kas siis ikka tuleb nii väga odav? Kas see kaalub üles külapoe kallima hinna, kui arvestada, et kohaliku poe boikottimine viib kunagi selle hävinguni? Ning poe­ta külas ei jää muud võimalust kui ära kolida või pikki ostusõite ette võtta. Paraku on nii talitavad tarbijad ka mitme poega asumites tavalised: ikka autonina linna poole, tagajärgedele mõtlemata.

Tean üht Mulgimaa meest, kes seniajani neab neid sigudikke, kes panid kinni Karksi õlletehase. Aga siis kui tal oli võimalik osta poest üheks paremaks põhjala õlleks peetud kohalikku Ordumeistrit, pruukis tema Tallinna ligidal toodetut. Ega maitse olnud eriti etem, aga reklaam tegi oma töö. Vaene mees ei saa seniajani aru, et tegelikult oli ka tema kohaliku õlletehase hukutaja.

Kui uurisin ligi poolesajalt ametnikult, kuidas päästa külapoed agooniast, jäid nad enamasti vastuse võlgu. Tarbijakoolitusest ei osanud vesta keegi. Aga just kampaania “Osta külapoest!” peaks jõudma nii kohalike elanike kui ka läbisõitjateni. Sest iga väikepoodi jäetud kroon on päästerõngas, et ei peaks ise munema hakkama. Seda on mõistnud juba nii europarlament kui ka põhjala riigid. Millal saame aru, et tegelikult pole me nii rikkad, et osta odavana näivat kaupa?