Me siin Eestis oleme tsiviliseeritud ja korralikud, teeme loomulikult kõik rahvusvaheliste reeglite kohaselt. Naeratades. Aga õhtul kirume saunalaval paganama pagulasi, viibutame pimeduses salaja rusikat, küsime pateetiliselt: “Kas siis sellist Eestit me tahtime? Kas siis selle maa keel ja rahvas...”

Olen kohanud mujalt tulnute vastast kaksikmoraali paljudes Euroopa riikides. Päeval poliitiline korrektsus, õhtul salaja jõuetu äng reaalsuse vastu. Meile on see tuttav ENSV aegadest: päeval hurraa kommunistidele, õhtul põlgus. Põhjus on kõikjal sama: väljasuremise, mujalt tulnutes lahustumise hirm kummitab iga rahvust.

Juba täna on Eesti ja Läti Euroopas unikaalsed riigid. Mõlemais on välispäritolu rahvastikku üle kolmandiku. Euroopa rekord, kui soovite. Aga kui tulevad euroliidu tööotsijad, pagulased kaugemaltki? Mis saab me keelest, meelest ja kultuurist, küsivad paljud. Niigi ju sadu tuhandeid võõraid. Kas oskame end uute võõraste eest kaitsta? Aga – kas me üldse peame end võõraste eest kaitsma?

Äkki tuleks targutused jätta ja asuda hoopis väärtuste ümberhindamisele. Nentida, et rahvusriigi paleus on pigem minevik kui tulevik. Homne maailm, just see, kuhu raudse eesriide tagant ihkasime, on kirev segu keeltest, meeltest, rassidest, religioonidest. Ning kunagine Eesti Päevalehe reklaamplakat mustanahalisest Eesti Vabariigi presidendist on reaalne tulevikunägemus. Seega pole homne Eesti sugugi mitte kümnendat põlve tõupuhas sinisilme blond neiu rahvuslipu taustal. Pigem on tulevik meie mullune võidukas eurotiim, kus ühinesid eesti, vene ja poola veri, must ja valge rass.

Ja sel taustal tasub õnnelik olla. Sest meie, kahejalgsed, ei pea veel oma maad jagama roheliste, kahe nina ja seitsme jalaga mehikestega. Ent ka selline põgenikelaine ei pruugi võimatu olla. Lõpmatu universum on lõpmata väike.