REIN SIKK: Rassisti ootab jõulupakis neeger
Tänase Eesti Päevalehe uudisteküljed räägivad, kuidas mustanahalise naise näo võtnud ajakirjanik sisenes paljureklaamitud virtuaalkeskkonnas Second Life asuvasse Eesti saatkonda. Ta esitas seal välismaalasi huvitavaid küsimusi ning koges võõravaenu ja rassistlikke märkusi.
Üks asi on sõim ja võõraviha interneti nn vihkamisportaalides, hoopis teine aga sama suhtumise jätkumine Eesti ametlikus internetiesinduses, Second Life’i maailmas. Välisminister Urmas Paet võib küll lasta endale teha virtuaalse näo, et sellega arvutimängus osaleda. Ta võib nii tembutades teenida ka nädala tegija auhinna. Miski aga ei tee tasa Eesti saatkonna puhul kogetut. Seda, et küsija selja taga halvustatakse teda räigete sõnadega ning et küsimustele vastamise asemel eelistatakse küsija uksest välja visata.
Mõelgem, kui külla poleks tulnud eesti ajakirjanik, vaid näiteks eesti keelt õppiv briti tudeng. Ta oleks esitanud oma küsimused inglise keeles, aga suutnuks ka mõista tema kõrval käivat teksti teemal: no küll võib mõni inimene loll olla. Kui selline ongi Eesti praegune visiitkaart ja mulje, mille võime maailmale jätta, siis on midagi mäda.
Võõravaenu plekid
Meie visiitkaardil on mitmeid võõravaenule osutavaid plekke, mis on pronksiööde paine järel vaid suurenenud. Ma ei mõtle üksnes soomlaste halvustavalt põdraks nimetamist. Mõtlen sedagi, et venepäraste nimedega soome-ugri tudengid on kogenud korduvat halvustamist, sest neid peetakse venelasteks. Olen juhtunud nägema, kuidas soliidsed ja positsiooniga inimesed lähevad äkki lõkendama ja hüüavad: “Ma vihkan venelasi, kasigu nad koju.”
Viimase kurva kogemusena on meeles krooni devalveerimise hirmus raha vahetanud kaasmaalaste lolliks nimetamine ministri tasemel. Ja tõdemus, et devalveerimispaanika pidi nagunii tulema, pangajuhi tasemel. Ometigi oli nende tegelaste käes võimalus ära hoida kuulujuttude levik venekeelsete inimeste hulgas, tagada kõigi kaasmaalaste võrdne informeeritus. Millegipärast seda ei tehtud. ETV teise, eesti keelt mitterääkivatele inimestele mõeldud programmi käivitamise kolgata tee on sellise suhtumise loogiline jätk.
Ning kui sel taustal astuvad esile sotsioloogid, kes näitavad meile peeglit, kust vaatab vastu võõravaenulik eestlane, siis lööme nad risti. Ei ole vist olnud sel aastal põlatumat elukutset kui sotsioloog, ühiskonnateadlane.
Juba koputavad uksele jõulud, andestamise ja mõistmise aeg. Soovin, et võõravihkajast eestlane saaks jõuluvanalt kingiks ühe kena ja tarmuka neegripoisi või -tüdruku. Loodan, et võõravaenus vaevleva eestlase laps armuks sellesse šokolaadipoissi või -tüdrukusse, astuks temaga suisa abiellu ja saaks palju lapsi.
Äkki paneks see perekeskne juhtum korraks mõtlema ning kogema, et on olemas ka teisi nahavärve peale valge. Et on olemas ka teisi keeli peale eesti keele. Et on olemas ka teisi suhtumisi peale selle, mis külvab järjest plekke me visiitkaardile.
