Suur aga oli mehe ehmatus, kui talle meenus, et uuest nädalast saab temast kui plakati väljariputajast kurjategija, keda võib ähvardada kuni 18 000-kroonine trahv.

Kui näiteks kaabakas Karla paneb üles plakati „Koksan mõõduka tasu eest ära…”, siis teda karistus ei ähvarda. Sest tegemist ei ole poliitilise välireklaamiga ning pealegi võib „koksan ära” mõjuda ka kiviraiduri tööpakkumisena. Nii näevad dilemmat autoriteetsed seadusetundjad.

Tänavune suvi on näidanud, et külas kasvab kuulutustetulba tähtsus iga päevaga. Masu on pannud külarahva aktiivselt müügi, ostu ja töövõimaluste kohta kuulutusi üles riputama. See on odavaim ja kõige toimivam infovahetuse võimalus. Augustis sisaldasid mitme küla kuulutustetahvlid rohkem infot kui kehvapoolne maakonnaleht, karmi võimukontrolli all olevast vallaüllitisest rääkimata.

Sel taustal tundub terve mõistusega parteitutele külameestele absurdina keeluseadus, mis ei luba teatada „Ma hoolin oma külast, vali mind volikogusse”. Kas pole see põhiseaduse vastane? – nii on küsinud isegi õiguskantsler.

Kummist piirid

Poliitilise välireklaami keelamise põhjendused alates raha säästmisest või kaaskodanike silmade häirimise lõpetamisest on absurdsed. Sest raha kulub nüüd mujale. Aga kodanike silma häirivad ka värvimata lobudikud, rääkimata nõukogudeaegsete lautade ahervaremetest või lokkavast võsast. Ju tuleks riigikogul ka võsa ära keelata.

Välireklaami keelu tagajärjed – alates skandaalsest K-kohukese kampaaniast – näitavad pigem seda, et kõik erakonnad on huvitatud kala püüdmisest sogases vees, lootes, et näkkab paremini. Alates keeluseaduse nurisünnitisena vastuvõtmisest 2005. aastal on enamikul parteidest olnud võimalus seda muuta. Mida aga pole tehtud.

Maarahvas on hakanud keeluseaduse piire kompama ja fantaasiast neil juba puudu ei tule. Esiteks on selgeks tehtud, et seaduse toimimine või mittetoimimine sõltub palju kohalikust kordnikust. Politseinikust, kellele on seaduse kontroll ja protokollide koostamine usaldatud. Aga selle mõistliku mehega saab ju rääkida, et vaata parem, kas Jüri peksab Marit, või kas Toomas on täis kui tatikas. Ning see, kui keegi riputab kuulutustetahvlile üles lihtsalt numbri 31, pole ju oluline. Samuti see, kui keegi käib ringi särgiga, millel tema valimisplakat või kandidaadi number. Ja kui plakat ripub siseuksel, mitte välisuksel, siis on see ju lubatud sisereklaam, mitte keelatud välireklaam.

Ja mis kõige tähtsam – külamehed lubasid silmad lahti hoida, et igasuguseid sigudikke (sellist, kes plakatil paistab) ei hakataks nende valda valijana sisse kirjutama. Kui nii juhtub, tehakse kõva lärmi. Sest seal lõpeb ju piire kompav ja totrusele osutav mäng ning algab suure tähega Sigadus.