Telefon helises, tuttavad võtsid nööbist, internetiruum täitus sadadest kommentaaridest. Näitasin nimelt liiklejaile nende endi peegelpilti, sõitsin Tallinna-Tartu teel lubatud piirkiirusega – 90 kilomeetrit tunnis – ja lugesin kokku üle poolesaja auto, mis mööda kihutasid. “Kuidas peaks selles nn normaalses olukorras käituma liikluseeskirju punktuaalselt täitev autojuht, et mitte tunda end ebanormaalsena?” küsisin. Õige küsimus, leidsid mitmed kontakti võtnud.

Alates 1996. aastast on Eesti teedel hukkunud ligi 2500 inimest. Kui kõigi nende kirstud panna üksteise järele ritta, saaksime viie kilomeetri pikkuse rivi. Pika sammuga astuval jalakäijal kuluks tund aega, et kirsturivist mööduda.

Paraku leidub sel trööstitul taustal tuhandeid, kes arvavad, et tegelikult on piirkiirus 90 km/h ajast ja arust. Sest autod ja teed on head ja füüsikaseadused nagu enam ei kehtikski. Tõsi, kiirustamise pärast rajalt maha võetuna räägivad paljud politseile teist juttu: kogemata, esimene ning viimane kord, ausõna. Aga omavahel ja liiklusfoorumites või liikluskirjutisi kommenteerides leitakse, et üheksakümnega sõitja on tropp. Ja kuigi kihutamine on keelatud, võiks veidi, no näiteks paarkümmend kilomeetrit üle piirkiiruse sõita küll. Mis sest, et meil on ühiskondlik lepe, et tappa ei tohi ja üle piirkiiruse sõita ei tohi, natuke võiks ju ikka…

Orjamentaliteet

Tegemist on sellise orjamentaliteedi näitega, mida kirjeldas hiljaaegu Rein Taagepera. Enese oma maal peremehena tundmise asemel vaadatakse hoopis, millal peremees või selles kontekstis politseinik pea mujale keerab. Siis võib lollusi teha. Samuti meenutab liikluses toimuv ka Nõukogude aja topeltmoraali, kus päeval ja võimude ees kiideti komparteid kõva häälega, aga õhtul omade vahel kiruti.

Kodanik ja peremees nii ei käitu. Pigem – kui ta on tõesti veendunud, et piirkiirus 90 on ajast ja arust ning füüsikaseadused meil ei kehti – algatab ta seadusemuudatuse.

Ajuti aga tundub, et vahe me aju mahu ja tagumiku all oleva mootori mahu vahel kasvab pidevalt. Ei politsei ega seadus-andjate ponnistused pole kollektiivset enesetappu peatanud.

Aga äkki prooviks vastata kurjale heaga? Mis oleks, kui siseministeeriumi töötajad leiaksid üles need tuhanded tublid inimesed, kes pole viimase kümne aasta jooksul kordagi liikluseeskirja rikkunud? Nende nimed tehtaks avalikuks, kõigile kingitaks kas või uhke kleeps kirjaga “Eeskujulik autojuht”, mille saab oma sõidukile kinnitada. Sellist autot teepervel nähes lehvitan tunnustavalt käega. Head lapsed kasvavad ju vitsata!