1998. aastal avaldas inglise arst Andrew Wakefield teadusajakirjas The Lancet uurimuse, milles seostas mumpsi-leetrite-punetiste (MMR) vaktsiini laste autismi tekkega. Seejärel hakkas vaktsineerituse tase langema ja jõudis nelja aastaga langeda nõutava 95% asemel alla 80%. Aastaks 2005 oli kogunenud kriitiline hulk kaitseta lapsi ja järgmise kolme aasta jooksul suurenes leetritesse haigestumine Suurbritannias 50-kordseks, saavutades maksimumi 2008. aastal.

Võltsitud uuring

Tagatipuks selgus, et kõnealune MMR-vaktsiin ei olnud tegelikult autismi tekkega seotud: Wakefieldi uuring osutus võltsinguks. Selgus, et uuringus kasutatud 12 lapse tegelikud haiguslood ja artiklis kasutatud andmed ei läinud kokku. Haiguslugudest oli „jäetud märkamata” asjaolu, et kõik lapsed olid juba enne vaktsineerimist probleemsed ja arstide tähelepanu all. Advokaadibüroo, kes esindas autismihaigete laste vanemaid, oli palganud Wakefieldi tõendeid hankima ja neid püüdis ta tekitada võltsitud uuringutulemustega.

Karistuseks võeti Wakefieldilt ära litsents, kuid kahju avalikule tervishoiusüsteemile oli juba sündinud. Leetrid on tõsine haigus, iga kümnes seda põdev laps satub haiglasse. Leetrid on haigus, mille maailma tervishoiuorganisatsioon peab võimalikuks maailmast välja juurida süstemaatilise vaktsineerimisega, nii nagu rõugete puhul. See ei õnnestu, kui kavatsust saboteeritakse. Praeguseks on MMR-vaktsiini ja autismi võimalike seoste väljaselgitamiseks korraldatud palju uuringuid ega ole leitud mingit seost. Kuid rahva hulka lastud valeinfo kipub elu edasi elama ja eelmisel aastal Euroopas registreeritud 28 887 leetrijuhtumit on suuresti ka Wakefieldi valeinfo järelkaja.

„Vaktsiinirulett” USA-s

Teine ilmekas lugu pärineb USA-st, kus 19. aprillil 1982 läks eetrisse dokumentaalsari „Vaktsiinirulett”, mida juhtis entusiastlik naine Lea Thompson. Saates näidati ajukahjustuste ja epileptiliste sündroomidega lapsi, kes kõik väideti olevat DTP-vaktsiini (difteeria, teetanus, läkaköha) ohvrid. Kõikidel lastel oli mõni aeg pärast vaktsineerimist diagnoositud ajukahjustus ja epilepsiahood.

Thompson oli veendunud, et põhjuseks on vaktsiin. Lastevanematel soovitati kohtusse pöörduda ning USA kohus pidas piisavaks tõendiks seda, kui oli olemas sündmuste järgnevus: enne vaktsiin ja sellele järgnevad sümptomid. Vaktsiinitootjatelt hakati nõudma kahjutasu: 1985. aastaks kasvas kaebuste hulk 255-ni ja kahjutasuks mõisteti välja kokku 3,2 miljardit dollarit. Selle tagajärjel jäi seitsmest vaktsiinitootjast alles ainult üks ja DTP-varud hakkasid USA-s 1985. aastal lõppema. Tervishoiusüsteemi tabas paanika, sest oli teada, et 1970. aastatel langes Inglismaal DTP-ga vaktsineerituse tase 80%-lt 30%-ni ja seetõttu hospitaliseeriti seal aastail 1977–1979 ligi 100 000 läkaköhasse jäänud last, kellest 600 suri. Vaktsiinitootjate kaitseks kehtestati USA-s 1986. aastal seadus, mille järgi võimalike kahjutasude väljamaksmiseks moodustati eraldi riiklik fond.

Tompsoni üleskeerutatud loos oli õige, et kõnealustel lastel oli ajukahjustus ja nad olid saanud vaktsiini. Kuid asja lähemalt uurides selgus, et vaktsiini mitte saanud laste hulgas esines ajukahjustusi ja epilepsiasündroome sama sagedusega. Põhjus ei saanud seega olla vaktsiinis. Meedia ei kajastanud paraku üldse Melbourne’i ülikooli neuroloogi Samuel Berkovici 2006. aastal avaldatud kaalukat teadustööd, mis selgitas välja laste ajukahjustuste ja epilepsia tegeliku põhjuse – see on üks geneetiline haigus, Dravet’ sündroom, mis annab endast märku paar kuud pärast sündi ehk samal ajal, kui toimub laste DTP-ga vaktsineerimine.

Rein Sikut, GlaxoSmithKline’i teadusnõunik, PhD

VaktsineerimineVaktsiinist keeldumine sageneb

2011. aastal suurenes Eesti alla 14-aastaste vaktsineerimisest keeldumiste hulk 2010. aastaga võrreldes 0,3–0,5 protsendipunkti võrra. Enim keelduti B-viirushepatiidi (2,6%) ja läkaköha (2,4%) vaktsiinist, kõige vähem oli tuberkuloosivaktsiinist keeldumist (1,2%).

Leetrite-, mumpsi- ja punetistevastase vaktsineerimisega hõlmatus oli kaheaastaste laste seas 93,9% (WHO soovitus – 95%).

Difteeria- ja teetanusevastane vaktsineerimine üheaastaste laste seas vähenes ja moodustas 93,4% (WHO soovitus – 95%).

Poliomüeliidivastase vaktsineerimisega hõlmatus üheaastaste laste seas vähenes ja oli 93,4% (WHO soovitus – 95%).

Läkaköhavastase vaktsineerimisega hõlmatus üheaastaste laste seas vähenes ja moodustas 93,3% (WHO soovitus – 90%).

Üheaastaste laste B-viirushepatiidi vastase vaktsineerimisega hõlmatus vähenes ja moodustas 93,7%.

Tuberkuloosivastase vaktsineerimisega hõlmatus üheaastaste laste seas suurenes ja oli 97,0%.

Üheaastaste laste Haemophilus influenzae b (meningiidi põhjustaja) vastane vaktsineerimine vähenes 93,4%-ni.

Allikas: Terviseamet