Link kopeeritud!

REIN TAAGEPERA: Balti apellist Balti ketini

 (15)
REIN TAAGEPERA: Balti apellist Balti ketini
EPL

Kui New York Times augustis 30 aasta eest teatas, et 45 N Liidu Balti vabariikide elanikku on alla kirjutanud Balti apellile, siis kuuldi sellest Eestis vähe. Kes kuuliski, kehitas õlgu.

Oli aasta 1979. N Liit oli oma püsivust tõestanud. Sellele oli alla vannutud ja tegutseti tema raames. Molotovi-Ribbentropi pakt oli kauge minevik. Kui kuuldigi, et keegi palub Lääne- ja koguni ka Ida-Saksamaal „aidata NSVL-i valitsusel likvideerida mainitud pakti tagajärgi – viia võõramaised väed välja Baltikumi territooriumilt”, siis paistis ta küll elavat teisel planeedil.

Eestis võidi õlgu kehitada, kuid maailm kuulis. Kuulis ja unustas – ent mitte täielikult. Maailm pidi siiski järeldama, et Balti pagulased polnud lihtsalt kibestunud emigrandid, vastuolus oma rahvaga kodumaal. Pidi järeldama, et Balti iseseisvuse taotlejaid oli ka Balti vabariikides. Nende 45 taga pidi olema palju rohkem, sest miks muidu pidas Moskva neid nii ohtlikuks, et taga kiusata? Ometi suutsid nad tegevust kooskõlastada juba kolme vabariigi ulatuses. See nihe maailma avalikus arvamuses võimendas pagulaste selgitustööd tohutult, millest omakorda oli kasu laulva revolutsiooni ajal.

Vaikus murdus

Märgukirju oli Baltimailt tulnud varemgi, kuid karistuse kartuses olid nad anonüümsed. Vaikus, mis valitses 1960-ndail, oli murdunud juba 1968. aastal, eriti Leedus. Läände jõudis 1972. aasta Eesti Rahvusrinde ja Eesti Demokraatliku Liikumise memorandum ÜRO-le. Vangistamistele vastasid nad 1974. aastal uue kirjaga: „Meie peamine eesmärk on saavutatud... Nõukogude Eesti nukuvalitsusel ei ole enam monopoli eesti rahva esindamiseks.” Nii oligi. Balti apell 1979. aastal viis selle väljakutse terve Balti piirkonna tasandile – ja esmakordselt väljaspool Leedut olid allkirjad all. Need tegid asja läänes konkreetseks nende jaoks, kes arvasid, et inimene peab julgema oma arvamust kinnitada oma nimega, ega arvestanud totalitaarriigi eriolusid.

Samal teemal:

Apell oli koostatud erakordselt osavalt. Ta vältis emotsionaalset teravust, mis läänes peale ei läinud ja mida võis tõlgitseda otseselt „Nõukogude-vastasena”. Kuidas aga süüdistada muus kui mustas huumoris kedagi, kes palub Ida-Saksamaal „aidata” N Liidul väed Baltimaadest välja viia? Peamine uus taktika oli suruda oma sõjasüü suhtes tundlikku Lääne-Saksamaad avaldama Molotovi-Ribbentropi pakti teksti, et seda kehtetuks tunnistada. Koostajad oskasid apelli edastada lääne ajakirjandusele nii usutavalt, et New York Times selle kohe avaldas (25.08.1979). Tean omast käest, kui raske oli toona Balti teemadega uudiskünnist ületada.

Kes nad olid? Peamiselt leedulased (37) ning neli lätlast ja neli eestlast: nüüd juba surnud Erik Udam ja Endel Ratas ning veel elus Mart Niklus ja Enn Tarto. Need kaheksa lätlast-eestlast viisid oma naha turule, et Leedu apellist saaks Balti apell. Nad olid erakordsed inimesed – ikkagi ainult neli terve miljoni hulgast! Nad olid maksimalistid. Nad nõudsid maksimumi sellal, kui realistid püüdlesid kübemeid. Nad valmistasid pinda üldisele ärkamisele. Nende hõredast 45-inimese-sidemest Tallinna ja Vilniuse vahel idanes kümne aastaga miljonipäine kett.

Erakordsed inimesed

Apellis osalemine oli neile pika ja visa tegevuse kõrgpunkt. Erik Udami pani Moskva võim rahvusliku tegevuse pärast aastaks vangi juba 17-aastaselt (1956) ja põrandaaluse Eesti Rahvuslaste Liidu organiseerimine tõi 1961. aastal veel viis aastat. Enn Tarto saadeti vangilaagrisse 18-aastaselt (1956), kui ta oli aidanud koostada Eesti Noorte Maleva tegevuskava. Enne apelli oli ta kokku vangis olnud üheksa aastat. Bioloog Nikluse vangipõli algas 24-aastaselt (1958), kui ta oli läände toimetanud fotosid kitsedest Tartu pargis ja välisraadiosaadete segamisjaamadest. Temagi oli vangis olnud juba üheksa ja Endel Ratas neli aastat. Nad teadsid, millega riskisid, kui apellile alla kirjutasid. Võimud hoidsid Tartot veel vangis viis ja Niklust kaheksa aastat.

Loe veel

Kümme aastat pärast Balti apelli seisime ketis Tallinnast Vilniuseni. Kas olnuks Balti ketti Balti apellita? Peaaegu iga üksiku teo või sündmuse kohta võib öelda, et saanuks läbi ka ilma. Oleksime ehk vabanenud ka ilma Balti ketita. Aga kogusummas paisus nire, mis algas erimeelsete tegevusega 1970-ndail, lõpuks kärestikuks, mis soodsate olude saabudes pühkis kommunismi minema. See tulemus polnud paratamatu. Soodsaid võimalusi ei kasutata alati aegsasti ära, enne kui vastasrind toibub. Balti apell oli see hetk, mil eelnevad nired ühinesid Balti ojakeseks.

Erinevad väljakutsed nõuavad erinevaid tegijaid. Maksimalistid ei sobi hästi tavaoludesse. Nendega on raske koos töötada. Mul on siiski kahju, et me pole osanud Enn Tarto ja Mart Nikluse võimeid paremini rakendada. Balti keti 20. ja Balti apelli 30. aastapäeval on põhjust taas neile mõelda. Toona elasid nemad just nagu teisel planeedil, kus polnud N Liitu. Nüüd elame seal ise. Ega imestagi.

Balti apell

••    Balti apell oli 45 Leedu, Läti ja Eesti kodaniku märgukiri ÜRO peasekretärile ning NSVL-i, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele nõudega avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos salaprotokollidega, kuulutada pakt kehtetuks selle allakirjutamise hetkest alates ja taastada Balti riikide iseseisvus.

••    Märgukiri avalikustati 23. augustil 1979. Eesti poolt olid sellele alla kirjutanud Mart Niklus, Endel Ratas, Enn Tarto ja Erik Udam. Balti apell avaldati välis-ajakirjanduses ning levis laialdaselt omakirjastuslikul teel.

••    Balti apellile tugineb Euroopa Parlamendi 13. jaanuaril 1983 tehtud otsus, millega toetatakse märgukirja nõudmisi.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare