REIN TAAGEPERA: Eesti keele heategijad

 (63)

Omaette riigi mõte on täita rahva vajadusi. Eesti rahva erivajadused tulevad suurelt osalt keelest – muidu poleks nii väikest omaette riiki vaja.

Tagantjärele teame, et see keel on olnud jätkusuutlik tuhande aasta kestel. See pole sugugi olnud enesestmõistetav, sest vahepeal on meie naabrusest kadunud muistsed preislased ja lahkumas on viimsed vadjalased. Meie keel on millegipärast püsima jäänud olukordades, kus teised keeled ei ole. Pidi olema visadust, hea asukoht ja ka õnne. Vaatame, kus oli eesti keelel õnne, seda isegi siis, kui toimunu paistis õnnetusena.

Kuidas paistis Põhja-Euroopa tuhande aasta eest? Läänes räägiti germaani keeli ja idas slaavi keeli. Neil rahvastel olid lõuna pool keelesugulasi, kes tõid ristiusu. Aga nende vahel oli kitsas riba Läänemere idarannikul, kus räägiti teistmoodi keeli ja hoiti alles muinasusku. Need olid tulevased leedulased, lätlased, eestlased ja soomlased. Nemad jäid ristiusu levitamisel vahele, sest lõu­na poolt ei saanud tulla misjonäre, kellest rahvas oleks aru saanud. Seetõttu jäid need rah­vad omadega vahele palju laiemalt, sest ristiusk kandis ka võim­samat tehnoloogiat ja organiseerimise oskust. Pikapeale langes terve Lää­nemere idarannik ger­maan­laste ja slaavlaste võimu alla.  

Miks ei hääbunud sealsed keeled, nii nagu preisi keel läänes ja vadja keel idas? Lühike vastus on, et asume tõesti Tuulemaal, nagu luuletas Gustav Suits. See vahelduv tuul puhus kõik vallutajad mi­nema, enne kui nende keeled suutsid Tuulemaal kanda kinnitada.

Keel püsib kõige paremini siis, kui keeleala on iseseisev. Pare­muselt järgmine on, kui võõrkeelsed isandad vahelduvad. Kõige hullem on siis, kui sama võõrkeel domineerib pidevalt, nii nagu preislastel saksa ja vadjalastel vene keel.

Esimene õnn õnnetuses oli see, et kõigepealt vallutasid meid sakslased. Mis juhtunuks muidu? Suure tõenäosusega oleks tulnud Vene võim. Lugedes Läti Henriku kroonikat, märkame, et piiskop Alberti esimesed tugevad vastased olid vene vürstid, kes olid praeguse Läti südamail juba kanda kinnitanud. Mis vahe seal oli, et tulid sakslased? Vahe on selles, et vene vürstidele järgnes ka vene lihtrahvas, saksa lihtrahvast aga takistas meri. Ilma Saksamaa vallutuseta oleks meid tabanud vadjalaste saatus – pidev venelaste sissevool. Nii et piiskop Albertist oli ikka natuke kasu kah.

Talupoja väärtuslik hing

Martin Lutherist oli kohe väga palju kasu. Ilma temata polekski eestikeelset kultuuri.

Ega Luther seda niimoodi plaaninud. Kui ta kuulutas, et rahvas vajab omakeelset jumalasõna, siis ta mõtles saksa rahvale. Aga saksa usupuhastajad Liivimaal pidid seda andma ka kohalikule talurahvale, kui ei tahtnud oma sõnu süüa.

Nii sündis eestikeelne trükisõna juba 80 aastat pärast Gutenbergi Piiblit. Meist ida pool jõudsid väikerahvad nii kaugele alles kakssada aastat hiljem. Keel hääbub, kui ta maine on nii madal, et noored siirduvad teisele keelele. Nii läks kahesaja aasta eest Iirimaal ja nii on pidevalt läinud meie hõimurahvail ida pool. Omakeelne trükisõna parandas eesti keele mainet kõvasti.

Lutheri kõrval peame tänama ka poola jesuiite. Tartu läks ju mõneks ajaks katoliikliku Poola alla. Et rahvast oma usku tagasi saada, tarvitasid jesuiidid eesti keelt vaata et veel agaramalt kui luteri pastorid. See pani ka sakslastest pastoreid kõvemini siputama. Jah, esimest korda peeti ka talupoja hinge nii väärtuslikuks, et selle üle võistelda – ja hinge kõrgem kurss andis keelele hingamisruumi.

Teine õnn õnnetuses oli, et Vene riik jõudis siiski Läänemereni – aga alles siis, kui siin katoliku-luteri kultuur oli sügavalt sees. Mis juhtunuks, kui seda Vene vallutust poleks tulnud? Leedulastest saanuksid pikapeale poolakad, soomlastest rootslased ja lätlastest-eestlastest sakslased. Sellise tuleviku lõikasid läbi Peeter I ja tema järglased.

Nii nagu piiskop Al­bertist, nii oli ka Pee­ter I-st natuke kasu kah. Kultuur läänest ja riigivõim idast – nii ei suutnud kumbki meid sulandada. Tuulemaal puhus tuul mõlemast suunast korraga.

Tsaarivalitsuse ajal jäi saksa keelele üsna jäme ots. Haridust saades liikus eesti talupoeg saksa keele poole. Et Jannseni ja Kreutzwaldi lapselapsed olid saksakeelsed, polnud anomaalia, vaid loogiline arengusuund. Mis kallutas tagasi eesti keele poole? Seda tegi romantism ja sellest tulenev Vene tsaaride marurahvuslus.

Pärast Lutherit tuli eesti keelele appi teine sakslane, Johann Gottfried Herder. Herderi romantism kuulutas ka eesti talurahva põlatud regivärsi kõrgkunstiks. Sellest tuli, et saksakeelsed haritlased panid aluse Õpetatud Eesti Seltsile. Kui nad märkasid, et Faehlmanni Vanemuine kipub käest ära minema ja Kalevipoeg veel rohkem, oli juba üsna hilja. Talupoeg oli hakanud uskuma Herderi juttu, et omakeelne luule on väärtuslik. Aga ikka veel tegi koolitarkus palju eestlasi sakslasteks.

Nüüd tuli jälle appi Vene tsaar. Romantism mõjutas Vene õu­konda. Seal loobuti prantsuse keelest omaenda keele kasuks – mis oli ju väga kena, ainult et vene keelt hakati ka teistele kaela määrima. Meie märkame küll es­majoones seda, et isegi eesti külakoolid muudeti venekeelseks, aga tegelikult said baltisakslased hoopis suurema hoobi. Tsaarid katkestasid pastorite juurdevoolu Saksamaalt – ja see oli Baltimail saksakeelse kultuuri surmakell. Tsaarid pidasid Baltimail saksa keelt peavastaseks ega võtnud talupoegade keelt tõsiselt, enne kui oli hilja.

Seni oli eesti talurahval olnud tunne, et terve maailma kõrgkultuur on saksakeelne. Peterburis ja venestatud Tartu ülikoolis avastasid eestlased nüüd, et kõrgkultuur saab olla ka venekeelne – ja nad hakkasid küsima, miks siis mitte ka eestikeelne. Ühe kõrgkultuuri meelevallast olid eestlased nihkunud kahe kõrgkultuuri võistlusvööndisse – ja see andis tegevusruumi.

Tsaarid olid keelenatsionalistid, aga ka usunatsionalistid – ja jälle tõusis eesti talupoja hinge kurss. Vene ortodoksne kirik asus võistlema luteri kirikuga. Selle jooksul tegi ta eesti keelele selliseid järeleandmisi, millest meie idapoolsed hõimurahvad ainult und võisid näha. Eestlasel oli kergem saada preestriks kui luteri pastoriks.

Kõige selle tulemusena oli keeleteadlik eesti rahvas juba saja aasta eest välja arenenud. Oleme omakeelse rahvana olemas suuresti sellepärast, et ela­me Tuulemaal – ja nimelt vahelduva tuule maal. Kui just piiskop Albert ja Peeter I tulema pidid, siis on oluline, et tulid mõlemad, mitte ainult üks nendest.

Mainemurest iibeprobleemini

Eesti keel ja sellele rajatud rahvas on sel kitsal maaribal järve ja mere vahel olnud jätkusuutlik tuhat aastat. Kas see tähendab, et võime muretult arvata, et püsime edasi? Muretus oleks ohtlik.

Keel hääbub, kui ta maine on nii madal, et noored siirduvad teisele keelele. Aga ka kõrge prestiižiga keel hääbub, kui uusi kõnelejaid küllalt juurde ei sünni. Sa­jandite jooksul oli suurim oht eesti keele madal prestiiž. See mu­re on nüüd läinud. Eesti keel suudab kõike väljendada ja on üks EL-i ametlikke keeli.

Viimased 15 aastat on toonud selle, mida tuhande aasta jooksul pole olnud: lapsi sünnib palju vähem, kui inimesi sureb. Ei piisa, et on olemas keel, mida rääkida, peab olema ka küllalt kõnelejaid. Eesti rahvas on väikseim omakeelse kõrgkultuuriga rahvas maailma mandritel. Kõnelejate arvu kahanedes oleks meie kultuur esimene kõrgkultuur, mis kokku vajuks – teistele hoiatuseks. Sellise saatuse tooksid liiale viidud isikliku heaolu ja mõnu kultus, mis tegelikku heaolu hoopis kahandab.

Nüüd on aeg mõelda rahva tervisele. Et sünniks rohkem lapsi. Et täiskasvanud elaksid kauem, tervemalt ja rõõmsamalt. On vaja mõtelda ja tunda sügavamalt kui ainult kroonides ja dollarites. 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare