Rein Taagepera: eestlased tegutseks justkui kahel gloobusel

Eestlase mõte toimetab liiga tihti Tootsi gloobusel, mille peale mahuvad suurelt ainult tema ja Paunvere, arvab politoloogiaprofessor Rein Taagepera.

 •• Eesti on sattunud kriisi ja lahendusi ei paista. Tartu ja California Irvine’i ülikooli professor Rein Taagepera, kuidas teile tundub, kas oleks mõeldav ka teie kolmas tulemine poliitikasse?

Se­da kol­man­dat tu­le­mist ei hak­ka ma üld­se en­ne aru­ta­ma, kui tu­leb min­geid pak­ku­mi­si po­lii­ti­li­selt poo­lelt. Prae­gu ma ütlek­sin, et kriis on väik­sem kui tol­lal, mil ma Res Pub­li­ca­ga lii­tu­sin. Tol­lal ma tun­ne­ta­sin ühis­kond­lik­ku krii­si. Prae­gu on ai­nult ma­jan­dus­lik kriis, mis on osa maail­mak­rii­sist. On nä­ha, et maailm toi­bub ja ka Ees­ti toi­bub.

•• Juba näete, et Eesti toibub?

Maail­mas on põhi saa­vu­ta­tud ja miks ta peaks kii­res­ti üles mi­ne­ma, kui maail­ma üks hä­da­dest on liig­ne tar­bi­mis­meel­sus? Kui­gi ka tip­pa­jal oli Ees­tis ini­me­si, kes ela­sid puu­du­ses, on mul tun­ne, et kesk­mi­ne eest­la­ne ku­lu­tas ju­ba roh­kem, kui va­ja. Ma olen näi­nud, kui­das lap­sed poes on nii hä­be­ma­tult nõud­li­kud, et pea­vad ene­sestmõis­te­ta­vaks as­ju, mis mi­nu­le lap­sepõlves pol­nud kau­gelt­ki ene­sestmõis­te­ta­vad. Tal­vel lä­heb mui­du­gi ras­ke­maks – kütte­ku­lud suu­re­ne­vad. Siis tu­leb ilm­selt ka Ees­tis põhi kät­te.

•• Eesti rahva iibe kohta olete hoiatusi mitu korda välja käinud. Kas see teema võiks anda teile motivatsiooni riigiasjusse rohkem sekkuda?

Meie ii­ve on Eu­roo­pa koh­ta kesk­mi­ne, aga üld­rah­vaarv on oma­keel­se­te kul­tuu­ri­de koh­ta kõige ma­da­lam, kui Is­land väl­ja ar­va­ta. Kui ma roh­kem kui kord aas­tas ii­be­tee­mat ker­gi­tan, siis tu­leks vas­tu­reakt­sioon, et „a­hah, Taa­ge­pe­ra rat­su­tab jäl­le oma mee­lis­ho­bu­se­l”, ning see kao­taks mõju. Se­da saaks eda­si aja­da ai­nult kee­gi tei­ne ja ma saan sel­le­le kaa­sa ai­da­ta. Tih­ti nä­hak­se põhju­si ma­jan­du­ses ja po­lii­ti­kas, mi­na näen üld­kul­tuu­ri­li­si põhju­si.

Vä­ga häs­ti on sel­lest aru saa­nud Leo Kun­nas, kes kir­ju­tab, kui­das käi­tu­da isa­na. Ees­ti me­hed on tih­ti­pea­le min­gis võlts­me­he­lik­ku­se ka­re­das koo­ri­kus sees, mis nei­le ei meel­di, aga mil­lest nad ei os­ka väl­ja tul­la. Tu­le­va aas­ta met­saüli­koo­li tee­ma on ees­ti nai­ne ja ees­ti mees. Üks ees­ti aka­dee­mik on sel­le koh­ta ju­ba ar­va­must aval­da­nud, et mis mõtet sel­li­sel tee­mal on, meil ei ole mees­te ja nais­te va­he­lis­tes su­he­tes min­geid prob­lee­me. See on­gi Ees­ti ii­bep­rob­leem, et lei­dub kõrgelt­ ha­ri­tud ja mit­te nii kõrgelt ha­ri­tud ini­me­si, kes ar­va­vad, et Ees­ti mees- ja nais­su­he­tes po­le min­geid prob­lee­me. See po­le po­lii­ti­li­ne prob­leem. Mui­du­gi on va­ja võrd-õigus­lik­ku­se sea­du­si, aga sea­dus toi­mib ai­nult vas­ta­va kul­tuu­ri raa­mes. Ees­ti rah­vas kat­sub vä­ga pal­ju prob­lee­me la­hen­da­da uu­te sea­dus­te väl­jaand­mi­se­ga, mi­da nad ise ei täi­da. Kui kõik need, kes nõua­vad ees­ti kee­le kaits­mi­seks ran­ge­maid sea­du­si, kat­suk­sid ise ilu­sa­mat ees­ti keelt rää­ki­da, siis oleks ka­su. Kui nad ai­tak­sid akt­sen­di­ga rää­ki­val ve­ne­keel­sel ini­me­sel ees­ti kee­les kõnel­da, sel­le ase­mel et min­na üle oma puu­ve­ne kee­le­le, siis oleks ka ka­su.

•• Öeldakse, et parim tee majandushädadest väljapääsemiseks on hariduspoliitika. Meie ülikoolid üheski rahvusvahelises edetabelis ei ole. On see paratamatu?

Ala­ti võib pa­re­mi­ni te­ha, aga Tar­tu üli­kool on hea alus, kust eda­si min­na. Kõige tun­tum on üks Hii­nas koos­ta­tud ede­ta­bel, kus on 500 pa­re­mat üli­koo­li. On täit­sa võima­lik, et Tar­tu üli­kool on kus­kil 600 hul­gas. Kui nii ha­ka­ta mõtle­ma, siis 500 üli­koo­li kuue­le mil­jar­di­le ini­me­se­le ära ja­ga­da – see teeb ühe koo­li roh­kem kui kümne mil­jo­ni koh­ta. Mis sa hing ta­had? Jõuda Eu­roo­pas 200 pa­rema hul­ka on võima­lik, kui ta­ha­me 100 pa­re­ma hul­ka jõuda, pea­vad tei­sed end vä­ga lop­pi lask­ma. Tar­tu üli­koo­li­le ai­taks kaa­sa, kui oleks vä­hem õhust võetud unis­tu­si ja roh­kem konk­reet­seid plaa­ne. Keel­kond on väi­ke. Me pea­me kaa­lu­ma, kui­das saa­da väl­jast­poolt sis­se ka sel­li­seid õppejõude, kes aja jook­sul olek­sid val­mis ees­ti kee­les loen­guid pi­da­ma.

•• Kas esmane eesmärk peaks olema oma rahvuskeele alleshoidmine ja tabelitele mõtlemine peaks tulema pärast seda?

Me ri­kas­ta­me maail­ma­kul­tuu­ri sel­le­ga, et ole­me eri­li­sed. See ei tä­hen­da, et peaks maail­mast eral­du­ma. Mul­le va­hel tun­dub, na­gu toi­mik­sid eest­la­sed ka­hel gloo­bu­sel – üldg­loo­bu­sel ja Toot­si gloo­bu­sel, kus on suu­relt Paun­ve­re peal ja Ees­ti sel­le ümber. Eks amee­rik­las­tel ole ka oma Huck­le­ber­ry Fin­ni gloo­bus, aga see on nii suur, et maailm on seal kus­kil kõrval. Eest­las­tel on aga sel­gelt kaks eri gloo­bust. Maail­ma as­ju aru­ta­tak­se just­kui aru­kalt, aga Ees­ti as­ju aru­ta­des hüpa­tak­se tei­se gloo­bu­se juur­de. Päe­va­le­hes oli jut­tu (in­terv­juu Tiit Oja­soo­ga „Kunst­ni­ku roll on ärk­vel püsi­da”, EPL 18.07), kui­das Ees­ti numb­rip­laa­ti­de­ga au­tod lä­he­vad Hel­sin­gis parv­lae­va­le soo­me vii­sa­ku­se­ga, an­des üks­tei­se­le teed, ja tu­le­vad Tal­lin­nas väl­ja äär­mi­selt eba­vii­sa­kalt. Nii­su­gu­ne on tei­ne­kord sii­re maail­mag­loo­bu­selt Toot­si gloo­bu­se juur­de.   

•• Kas see kahel gloobusel toimimine kuidagi veel ilmneb?

Ei hoo­li­ta eri­ti tei­sest ini­me­sest, gloo­bu­sel ol­lak­se üksi. Joos­tak­se tei­se­le ini­me­se­le ot­sa ega mär­ga­ta ke­da­gi teist. Mul oli ei­le juh­tum, kui um­bes 12-aas­ta­ne laps oo­tas Võru tä­na­val ülek­äi­gu ko­hal üle­mi­ne­kut ja ma pea­tu­sin. Ja sel ajal, kui mi­na pea­tu­sin, sõitis mu ta­ga olev au­to hirm­kii­res­ti mi­nust möö­da ja oli vaid õnn, et laps oli sel het­kel veel mi­nu au­to ees. Oleks ta jõud­nud paar meet­rit kau­ge­ma­le, siis olek­sin mi­na sel­le­ga, et seis­ma jäin, te­ma tap­mi­se­le kaa­sa ai­da­nud. See juht män­gis lap­se elu­ga ve­ne ru­let­ti, et kas siis, kui ta pa­neb gaa­si põhja, jõuab en­ne möö­da, kui laps jõuab et­te as­tu­da. Mis po­lii­ti­list hoo­li­vust saab sel­li­ses ühis­kon­nas nõuda po­lii­ti­ku­telt? Me nõua­me ko­le pal­ju teis­telt ja sel­lepä­rast nõua­me sea­du­si, ar­va­tes, et tei­sed pea­vad neid täit­ma. Sel­le ase­mel et muu­ta oma kul­tuu­ri na­tu­ke hoo­li­va­maks teis­te ini­mes­te suh­tes, ala­tes pe­re­kon­na­liik­me­test. Kui eest­la­se­le ot­sa joos­ta, siis ta teab, kui­das käi­tu­da – ta ki­rub si­si­mas või ka poo­la­va­li­kult. Aga kui ol­la ebaeest­las­li­kult vii­sa­kas, siis ta on tih­ti­pea­le täie­li­kus se­ga­du­ses. Amee­ri­kas või Soo­mes, kui ini­me­se­le hoi­tak­se ust las­ti, siis ta ütleb „tä­na­n”. Sel­le­ga ol­lak­se ju­ba Ees­tis na­tu­ke roh­kem har­ju­nud, aga ütel­da „tä­nan!” on eest­la­se­le vä­ga ras­ke.

Tei­ne asi, mis te­da se­ga­dus­se ajab, on kii­tu­sea­val­dus. Ütled amee­rik­la­se­le komp­li­men­di, siis ta vas­tab „tä­na­n” ja on­gi kõik. Eest­la­ne hak­kab ik­ka vas­tu vaid­le­ma, et ega mul ik­ka nii ilus särk ei ole. Vä­ga ras­ke on eest­la­se­le ka va­ban­da­mi­ne. Sel­leks tu­leks sui­sa kee­le­li­selt mi­da­gi väl­ja mõel­da. Ing­li­se kee­les on sõna „sor­ry” vä­ga hea – mul on kah­ju. Ei ha­ka­ta süüd pai­gu­ta­ma. Nad võik­sid öel­da ka „ex­cu­se me” – ma va­ban­dan, aga siis ma si­sen­dan, et mi­na olin kok­kupõrke peapõhjus­ta­ja. Peaks „va­ban­dus­t” ase­mel min­gi neut­raal­se­ma sõna väl­ja mõtle­ma.

•• Paratamatult on ka juhid sellest kultuurist mõjutatud. Kui me vaatame oma eliiti — poliitikuid, tippametnikke —, siis kas nende ettevalmistus on piisav praeguses olukorras toimetulekuks?

On tea­tav va­he esi­me­se ja kol­man­da põlve ha­rit­la­se va­hel. See an­nab ik­ka tun­da, et po­le tei­se-kol­man­da põlve äri­me­hi ja po­lii­ti­kuid. On va­ja iseen­da loo­ja­te uuen­dus­meel­sust, aga nen­de ta­sa­kaa­lus­ta­mi­seks sel­li­seid, kel­lel on võtta mit­me su­gupõlve har­ju­mu­sed ühis­kon­nae­lus. Ma ik­ka võrd­len Ees­ti ja Soo­me vä­ge­de ülem­ju­ha­ta­jaid 1939.

Ühelt poolt Lai­do­ner, ta­lu­po­ja pe­rest, kes läks opor­tu­nist­li­kult ve­ne us­ku. Ise­teh­tud mees. Tei­selt poolt va­bahär­ra Man­ner­heim, kes võis oh­vit­se­re oma su­gu­puus lu­ge­da kes teab kui kau­ge­le. Kui asi lä­heb tõsi­seks, siis üks teeb kai­ne kaa­lut­lu­se, et me ei suu­da vas­tu pi­da­da, ja tei­ne teeb mit­te nii kai­ne ar­ves­tu­se, et me pea­me vas­tu pi­da­ma ka siis, kui me just na­gu ei suu­daks. Ime küll, tu­le­mus on see, et ebamõist­lik vas­tu­pa­nu an­nab siis­ki min­geid tu­le­mu­si, ja need me­hed, ke­da Lai­do­ner võinuks saa­ta võit­lus­se, pi­da­sid oma võit­lu­se Sak­sa mund­ris. On ebamõist­lik käi­tu­da lii­ga mõist­li­kult. Esi­me­se­le tä­hen­du­se­le mõist­li­kust käi­tu­mi­sest peab li­sa­ma ene­sevää­ri­ku­se ja mo­raa­li­fak­to­rid. Kõik need are­ne­vad sta­biil­se­tes pe­re­kon­da­des aja jook­sul. Aga il­ma iga­su­gus­te il­lu­sioo­ni­de­ta Ve­ne­maa suh­tes – kläh­vi­mist on prae­gu kau­gelt lii­ga pal­ju.

•• Eesti räägib valjult, aga tegudes…

Ei mak­sa roh­kem kläh­vi­da, kui ole­me val­mis te­gu­de­ga väl­ja lu­nas­ta­ma. See keh­tib iga mat­si koh­ta, kes Ve­ne­maa koh­ta mi­da­gi üleo­le­valt ütleb, aga po­le val­mis tõst­ma Ees­ti kait­se­ku­lu­tu­si ka­he prot­sen­di­ni SKT-st. Amee­ri­ka pre­si­dent Ted­dy Roo­se­velt ütles sa­ja aas­ta eest, et rää­gi vaik­selt ja kan­na suurt nuia.

Soo­me rää­ki­miss­tiil ja kait­se­ku­lud on oma­va­hel pa­re­mas kooskõlas kui Ees­ti pu­hul. Ja se­da mit­te po­lii­ti­ku­te ta­se­mel. Mees tä­na­valt on val­mis vä­ga kõvas­ti Ve­ne­maa suu­nal sõna võtma, aga kui asi jõuab isikliku kait­se­val­mi­du­se­ni näi­teks kait­se­lii­du ridades, tõmma­tak­se vä­ga kii­res­ti sa­ba jal­ge va­he­le.

•• Läheme teie lemmikteemadele lähemale, milleks on valimised ja erakonnad. Kostnud on hääli, et erakonnad pole kuigi head rahva tahte esindajad.

Ko­gu see de­batt toi­mus nüüd taas Toot­si gloo­bu­sel. Ku­nas ja kus siis era­kon­nad on edu­ka­mad ol­nud rah­va esin­da­mi­sel? Era­kon­nad po­le­gi kui­gi head rah­va tah­te esin­da­jad, ai­nult et pa­re­mat po­le lei­tud. Küsi­mus po­le reeg­li­tes, vaid po­lii­ti­li­ses kul­tuu­ris. Se­da õpib vaid aas­takümne­te jook­sul. Aga sel­leks peab igal päe­val kat­su­ma te­ha mi­da­gi na­tu­ke pa­re­mi­ni kui eel­ne­val.

••  Kui viimati teile helistasin, siis olite oma kabinetis. Kas siis juuli lõpus on teil ülikoolis nii palju tööd?

Pi­pi Pikk­su­kal pol­nud koo­li­va­heae­gu, sest ta ei käi­nud koo­lis. Ja mi­nul ei ole su­vel puh­kust, sest ma olen pen­sionär.