REIN TAAGEPERA: Euroopa Föderatsiooni poole
Euroopa Liit muutub paratamatult. Kas liigub tihedama föderatsiooni poole või laguneb. Föderatsioon kitsendaks Eesti poliitilist tegevusvabadust, lagunev liit jälle jätaks Eesti täiesti ülemaailmsete majandustuulte pillutada. Nonde vastu NATO ei kaitse.
Senine Euroopa Liit on olnud lõtv liit, kus igal liikmel on võime ühisotsusi peatada. Miks ei või ta samal kombel jätkata? Just sellepärast, et meiesugused tulid juurde. Senise 15 liikmesmaa vahele saab tõmmata 105 ühendusjoont, seega oli ka 105 võimalust eri arvamusteks kahe maa vahel. Nüüdse 25 maa vahel on 300 ühendusjoont, seega kolm korda rohkem eriarvamuste võimalust. Kui otsustamise viis jääb samaks, tõkestamisvõime aga mitmekordistub, muutub liit otsustusvõimetuks. Meenutab 18. sajandi Poolat, kus igal aadlikul oli vetoõigus – ka sellistel, kes töötasid välisjõudude huvides.
Praegune lõtv liit on nagu buss, kus igal reisijal on oma pidur. Kuhu ka volitatud bussijuht katsuks suunduda, ikka leidub pidurdaja, kellele suund ei meeldi. Tore ju on, et kedagi ei tirita kuhugi, kuhu ta ei taha. Ainult et buss ei liigu.
Otsustusvõimet saab taastada ainult liikumisel tihedama föderatsiooni poole, kus üksikmaa peab mõnigi kord enamuse tahtele järele andma. Miks peaks näiteks Eesti soovima oma tegevusvabaduse piiramist? Sellepärast, et muidu on tegelik tegevusvabadus veelgi ahtam.
Eesti iseseisvus pole müüa!
Pole tõesti enam müüa, sest see, mis ostjaid võiks huvitada, on suures osas juba müüdud. Saku õlust ajalehtedeni. Maailmas on sadu firmasid, kelle käive ületab Eesti SKT kümnekordselt. Nad ei hääleta Eestist üle ega sõlmi alistumislepinguid. Kui aga Eesti nende vaikseid soove ei rahulda, siis nad lihtsalt ei tegele Eestiga. Läheb investeering ja väljavedu, lähevad töökohad. Kuidas nende soovid Eesti ühiskonda, heaolu ja kultuuri mõjutavad, sellest pole suurfirmad eriti huvitatud. Ei peagi olema. Majandusvõimu peab tasakaalustama poliitiline võim, selleks aga on Eesti riik liiga väike. Liiga väike on ka Soome ja kas või Saksa riik.
Rahvusvaheliste majandushiiglaste võimu suudab tasakaalus hoida ainult nii tugev poliitiline võim, kui seda on Euroopa Föderatsioon. Ja seda ainult siis, kui tal on küllalt keskset otsustamisvõimet. Selleks peavad Eesti, Soome ja Saksamaa loovutama nähtavat poliitilist suveräänsust. Ilma selleta loovutavad need maad kaugelt rohkem tegelikku suveräänsust majanduslikul teel. Väike maa loovutab eriti palju.
Milles eristub demokraatlik liitriik ehk föderatsioon unitaarsest, keskselt hallatud demokraatiast? Laias laastus otsustab unitaardemokraatias inimeste enamus, föderatsioonis aga osariikide enamus, nii et väiksemate osariikide huvid tulevad rohkem esile kui unitaarriigis. Millest siis tuleb, et meie maa arutelus on föderatsioon pahatihti samastatud unitaarriigiga? Selleks on kaks põhjust.
Esiteks on Eestil kogemus N Liiduga, mis oli “vormilt föderaalne, sisult unitaarne”. On loomulik, et paljud arvavad, et föderalism on alati selline bluff, nii et tegemist on “liidust liitu” minemisega. Nii see ometi pole. Teame ju, et näiteks Kanadas ja USA-s on provintside-osariikide autonoomia vägagi tegelik.
Siis aga sekkub teadmine, et neis hästi tuntud föderatsioonides domineerib üks keel ja kultuur – just nagu N Liidus. Ainsa prantsuskeelse provintsina Kanadas on Quebecil suuri raskusi oma omapära säilitamisel. Ja kui Puerto Rico otsustaks saada USA osariigiks, oleks ta saar ka veel teises mõttes – ainus hispaaniakeelne saar ingliskeelses meres. Föderatsioonivastane jutt Eestis kõlab tihti nii, nagu liituks pisike omakeelne Eesti muidu üleni “euroopakeelse” liitriigiga. Kui nii, siis oleks tõesti vaja erilisi garantiisid, nii nagu Quebec neid Kanadas taotleb.
Pole kuskilt vaja “läbi murda”
Tegelikult on ka suurimail mandririikidel Euroopas hoopis sama mure mis meil: kuidas kaitsta omakeelset kultuuri ingliskeelse eest. Selles osas on meiehuvilised seal suures ülekaalus. Pole kuskilt vaja “läbi murda”. Vastupidi, mida nõrgem on Euroopa Liit, seda nõrgemad oleme ka eesti keele-kultuuri kaitsmisel. Vaadake tänaval ringi, kuidas inglise keel on kaela roninud senise täieliku poliitilise iseseisvuse ajal!
Kui mõni riik oma identiteedi pärast Euroopa Föderatsioonis muret peaks tundma, siis on need just suurriigid. On ju tõenäoline, et Kataloonia, Korsika, Šoti ja Baieri otsustavad varem-hiljem osaleda pigem omaette osariigina kui Madridi, Pariisi, Londoni ja Berliini kaudu.
Šveits oma mitme keelega on N Liidust või USA-st paikapidavam Euroopa Föderatsiooni eeskuju. Isegi selle kiuste, et ·veitsis enamus räägib ühte keelt – saksa keelt. Sealt kandist kuuleme vähe uudiseid, sest föderatsioon toimib nagu, noh, šveitsi kell. On vähe kriise ja skandaale. Poleks ka mõeldav, et Šveits sellist lepet saaks kaaluda, mis Venemaa nõudel Baseli kantonile erikohustusi asetaks. Föderatsioonis ei saa välisjõud niisama lihtsalt üht osariiki teise vastu välja mängida, nii nagu muiste Poolas ja äsja lõdvas Euroopa Liidus.
Europarlamendi valimiste eel on mõtet võrrelda meie erakondade europrogramme selles pikemas perspektiivis. Kes neist läheb Euroopa tugevnemist toetama ja kes pidurdama? Veerandsaja riigi “võrdne võime otsustada” tähendab võrdset võimet tõkestada ja saada ise tõkestatud. Jõuetuks muudetud Euroopa Liidus kaotaks väike piiripealne riik enim.
Üksikasjade üle tuleb muidugi kaubelda. Aga millises toonis? Aktiivsust võib näidata ennast teistele vastandades, kes siis teadagi samaga vastavad. Võib aga olla aktiivne ka Soome moodi, kes EL-i nõukogus kõige vähem on ühisotsuste vastu hääletanud (välja arvatud ehk Luksemburg). Just selle tõttu on ta liitlasi kogunud ja Soomele tõesti olulistes küsimustes üsna edukas olnud. On vähe mõtet olla mingi suurriigi hoogsaks etturiks Euroopa Föderatsiooni tõkestamisel. Etturid ohverdatakse.
