See peaks tõmbama tähelepanu, ilma et laskutaks liialdustesse. Kõigepealt need summad, mis mängus, olid küllaltki väikesed. Mulle jäi isegi arusaamatuks, miks nii väikeseid summasid oli tarvis nii mustalt pesta. Küsimus pole nüüd möödunu eest karistamises, vaid selles, et edaspidi asja saneerida. Ja see, et mõned inimesed omakorda selle teemaga välja tulid, aitab edaspidi kindlasti saneerimisele kaasa.

Kas teie jagate seda arvamust, et inimesed, kes on annetanud raha, mis neile endale ei kuulugi, peaksid poliitikast lahkuma?

Tihtipeale pole asi ise eriti suur, aga poliitikute lahkumised ei tulene sellest, mida nad on teinud või lubanud, vaid sellest, et nad katsuvad ülearu kinni mätsida.

Asi on seda keerulisem, et justiitsminister isiklikult on see, keda Meikar varjatud päritolu annetustega seostab.

Küsimuse lahendamist raskendab see vale arusaam, et kui justiitsminister lahkuks, siis sellega ta kinnitaks justkui, et ta on süüdi. On vaja selgeks teha, et selles ei ole asi. Küsimus on selles, et asi peab paistma ausana. Kui keegi on kohtuasjaga seotud, siis ta peab sellest eemale hoidma. Just selle pärast, et ei paistaks mingit survet. Mingis mõttes on justiitsminister ju prokuröri ülemus. Mõnikord ju inimene soovib ülemuselt nõu küsida. Aga ta ei saa seda teha, kui ülemus on selle segadusega seotud. Jah, justiitsminister peaks hetkel kohalt lahkuma, aga siis peaksid vaibuma need hääled, et näe, ta tunnistas ennast süüdi. Need inimesed, kes nii arvavad, ei saa üldse aru, mis on huvide konflikti mõiste.

Kas Eesti erakondade rahastamise reeglid tuleks kuidagi selle juhtumi valguses ümber korraldada?

On vaja lihvida. Selleks et vältida korruptsiooni, peab olema head tahet ja ka oskusi. Kui lugeda näiteks Mari Raamoti mälestusi 1920. aastatest, milliste majandustempudega valitsusliikmed tollal Eestis hakkama said, siis tollal peeti seda normaalseks, praegu aga nad läheks selle pärast vangi. Peab lihtsalt aru saama, kus on piir korruptsiooni ja mõistliku huvide väljendamise vahel.

Mõnikord me ei märkagi, millal anname kompvekikarbi midagi vastu lootmata ja millal paneme inimese olukorda, kus inimesel on piinlik teenest ära ütelda. Mu abikaasa oli Californias õpikute valimise komisjonis ja nemad ei tohtinud kirjastuse inimestelt isegi tasuta kohvitassi vastu võtta. Psühholoogiliselt võis tekkida teatud sõltuvus, arvati.

Kas sellised piirangud on vajalikud?

See on mõistuse ja harjumuste küsimus. See, et inimesed erakondi toetavad, on täiesti mõistlik. Olgu siis ideoloogilistel kaalutlustel või siis selleks, et saada juurdepääsu. Ega see ju tingimata paha pole, kui otsustajad kuulevad argumente mitmelt poolelt. Aga kõik peab olema avalik. Kui inimene või mõnes riigis firma häbeneb oma nimel annetamast, siis on midagi viltu.

Seaduslik kontroll on üks asi, teine on ühiskondlik kontroll. Omajagu kahju teevad need virisejad-küünikud, kes ütlevad, et rääkida ju võib, aga ega midagi sellest ei muutu. Kui nad nii räägivad, siis see toobki kaasa tulemuse, et ei muutu.

Selliste juhtumite puhul aitab ikkagi tähelepanu. Aitab ka see, kui erakonna liikmed ise tahavad, et hoitaks end tagasi kahtlase raha osas. Enamasti läheb asi käest, sest arvatakse, et teised parteid ju teevad, peab ka kaasa tegema. Ikka eeldatakse, et teised teevad rohkem sohki. Ja siis tehakse ise vastasega võrreldes 110 protsenti. Nii see paisub, vastastikku natuke lisades.

Kas maailmas paistab üldse olevat retsepti, kuidas parteide rahastamist õigesti korraldada?

See on pidev tasakaalu küsimus ja korruptsiooniga võitlemine on üldse pidev tegevus, mis kunagi ei lakka. Aga see, mis ühel maal on talutav avalikkuse ja poliitilise kultuuri piires, see teisel maal ei ole. Poliitiline kultuur on õppimise küsimus. Me oleme rahuldavas olukorras võrreldes endise Nõukogude Liidu maadega, kuid lihvimist on juurde vaja võrreldes läänepoolsete maadega, kus on kauem harjutatud. Aga nendelgi on vaja end pidevalt uuesti üle kontrollida. Igasugused toetused peaksid olema ka küllaldaselt piiratud. Kui firma esindaja annetab 1000 eurot, siis see võib olla vajalik, et teda lihtsalt ära kuulataks. Kui ta annetab, ütleme, 50 000 eurot, siis see on selgelt rohkem kui juurdepääsu saavutamine. Siis on asi kahtlane ja vaja oleks seaduslikke piire.

Kui palju raha ikkagi võidule kaasa aitab?

Kümne aasta eest ma ehmatasin küll ära, kui mu doktorant Allan Sikk tegi graafiku ja näitas, et valimistulemused olid täpselt proportsionaalsed valimiskulutustega. Aga nii juhtus ainult ühtedel valimistel, hiljem tõestasid näiteks rohelised, et võib saavutada tuntavat edu minimaalsete kulutustega. Ega üksnes raha najal tühi kott ei seisa püsti.