REIN TAAGEPERA: Kas lastevanemaile kõrgem pension?
Muidugi tuleb osa pensioni sinu enda säästudest ja maksudest, mida riik on kõrvale pannud. Tegelikult siiski ainult väike osa, mille paar aastat kõva inflatsiooni võib lausa nullistada. Ühiskonna suutlikkus pensioni maksta oleneb ikkagi peamiselt sellest, kui palju on töövõimelisi inimesi siis, kui pensioni maksma peab. Nemad on pensioni alussammas, millele kõik muu tugineb. Need töövõimelised on eelneva sugupõlve lapsed – kui ei taha Eestit täiesti jätta uute sisserändajate ühishingamise hooleks.
Paduliberaalne reaktsioon kommunismile on 20 aastat jutlustanud isikuõigustest ilma vastutuseta. Ka laste saamine ja kasvatamine on kuulutatud eralõbuks, mida näiteks tulumaksu arvutamisel ei tohtivat arvesse võtta – ehkki ka kõige kapitalistlikumad maad läänes seda teevad.
Vabadus käib paratamatult käsikäes vastutusega. USA-s hüütakse sellist vaateviisi vabariikluseks, vastukaaluks vaid õigusi rõhutavale arusaamale demokraatiast. Sellest normist saab ühiskond päris kaua mööda hiilida, aga seda suurem on siis löök, mis lõpuks vastu nägu käib. Ei saa nii, et laste saamise ja kasvatamise osas oled laus-liberaal, ent pensioni saamise osas hakkad laussotsialistiks. Kui otsustad mitte lapsi kasvatada, siis otsusta ka loobuda ühiskondlikust pensionist! Kui on õigus noorest peast egoistlikult nautida, siis olgu ka kohustus vanast peast käppa imeda.
„Surra noorena”
Noorte hulgas esineb küll ka hoiakut, et ei tahagi vanemaks elada kui 40-aastaseks. Lihtsam on seda 20-selt kuulutada kui 40-selt teostada. Mõnedel see õnnestub, kui autot juhtides enese ja teiste eluga pidevalt vene ruletti mängida. Ei maksa aga liiga palju loota. Surnuks joomine võib ootamatult venida mitme aastakümne pikkuseks. Kui praegu ei piisa otsustuskindlust perekonna rajamiseks, miks arvata, et seda piisab hiljem enesetapuks, ükskõik kui aeglaselt? Pigem näeme siis haledat kuju, kel aastaid paistab olevat 70, kuigi on ainult 55, ja kelle arvates kõik asjad Eesti Vabariigis on viltu.
Kogusummas on nii, nagu ütleb Raivo Vare („Laste valija-häälest ja ühiskonna sihist”, EPL 6.07): „Endale elajad” rikuvad vanemate õigusi, kui nad nõuavad solidaarset ülalpidamist. Oleks siis mõtet arutada, kas maksta mitme lapse vanemaile vanas eas kõrgemat pensioni. Rõhutan, et lastevanemaile, mitte lihtsalt eostajaile-sünnitajaile. Kondoomita tegutseda oskab iga nolk, aga kas sa seisad edasi oma kaheteist-, kümne- ja kaheksa-aastase kõrval? Või valetad iseendale, et su alimendid suudavad sind neile asendada? Jutt käib siin peamiselt isadest, sest laste juurest lahkunud emasid on ikkagi kaugelt vähem, katsutagu kui palju tahes erandeid reegliks maalida.
Lastevanemate kõrgem pension oleks veelgi keerukam rakendada kui lastevanemate lisahääled. On juba küllalt raske kindlaks teha, kes osaleb parajasti tegelikult laste kasvatamisel. Tagantjärele on see veelgi keerukam. Peaks kaasa arvama varakult või hiljem surnud lapsed, samuti mingil muul kombel väljalangenud. Sellised kaotused pole ju tihti vanemate võimuses, kes siiralt hakkasid pensioni alussambasse panust andma.
Lapsed teevad õnnelikuks
Ja kuidas arvutada pension neile, kes oleksid kolme last tahtnud, ent ei saanud? Lapsendamine pole alati võimalik. Tuleks teha karme otsuseid. Need, kes halastamatult korrutavad, et „igaüks on oma õnne sepp”, on viimased, kel on õigust vanemapensioni puhul pisaraid veeretada. Nii või teisiti oleks vaieldavaid juhtumeid kuhjaga, isegi kui välistada tahtlikke võltsimisi, mida teadagi tuleks.
Lapsed ja lapselapsed on ütlemata suur rõõm ja hea tunde allikas, mida on võimatu kirjeldada neile, kel neid pole ja kes sellist juttu ei usu. Ei maksa aga hakata arvama, et sellega on lastevanemate vaev, mure ja kulu sedavõrd kaetud, et teistel on moraalne õigus vanast peast nende laste kulul elada. Jah, mure ja vaev on rõõmuga umbes tasakaalus. Aga kuludest tuleb siiski rääkida eraldi. Riiklikud lastetoetused neid katta ei suuda.
Kas võib arvata, et lastevanemate kõrgem pension teostub? Igatahes mitte nii pea. Sellisest sammust peab ikka paar aastakümmet ette teatama. Ometi hakkab igasuguse ühiskondliku arutelu sekka hingekellana kaasa kaikuma vältimatu küsimus: kelle lapsed hakkavad sinule pensioni maksma?
