REIN TAAGEPERA: Keskerakond isamaalisuse tulevikulainel
Pole ju võimalik, et näiteks Bulgaarias oleks selline erakond, kus juhtkond on bulgaariakeelne, aga türgikeelsed hääletavad just tolle erakonna poolt, jättes türgi rahvuserakonna kuivale. Või et ungarikeelsed Slovakkias või Rumeenias koondaksid oma hääled riigikeelse juhtkonnaga erakonnale, omaloodu asemel. Või isegi rootsikeelsed Soomes. Ikka tehakse omakeelse juhtkonnaga partei, kui valimisseadus vähegi lubab.
See on täiesti võimatu köietrikk. Pole võimalik saada riigi suhtes skeptilist keelevähemust massiliselt hääletama riigikeelse juhtkonnaga erakonnale. Võimatu? Hahaa! Aga meil, näed sa – on see võimalik! Pane või Guinnessi rekordite raamatusse!
Keskerakond ja Edgar Savisaar pole sugugi mitte alati täitnud sellist osa. Laulva revolutsiooni ajal paistis mõnelegi venekeelsele, et „Savisaar on eestlaste isa ja Lauristin nende ema”. Laar ja Kelam nende vaateväljale ei ulatunud. Ka mitte 15. mail 1990, kui intrid Toompeale tungisid, et Savisaare valitsust kukutada.
Unistus tuleviku Eestist
Pealinnas pole Keskerakond hiljem mitte alati olnud venekeelsete eelistus. Otsige üles valimistulemused 15 aasta eest. Olid tugevad vene nimekirjad. Miks on siis toimunud nihe? Keskerakond pole venekeelseile midagi erilist lubanud, andmisest rääkimata. Ainult pole neid hurjutanud mõne teise erakonna kombel. Ja Keskerakond on edutanud teiste noortega võrdselt neid vene kodukeelega noori, kel on võimed ja voolav eesti keel.
Nii paistab, kui vaadata mineviku poolt. Et Keskerakond paneb ebameeldiva minevikuga keelevähemusele päitsed pähe. Ja veel nii, et nad seda ise ei märka. Kaasa aitab muidugi ka see, kui end rahvuslikuks reklaamivad erakonnad Keski hurjutavad. Kokku oleks see siis nagu ühis-eesti salarelv keelevähemuse altvedamiseks.
Pilt muutub, kui olevikku vaadata tuleviku poolt. Kes minevikku üldse ei mäleta, elab jah tulevikuta – aga samuti ka see, kes minevikku liigagi mäletab. Tema tulevikunägemus on liiga minevikunäoline. Tegelikult hoopis tehismineviku näoline, kust pimestavalt eredad kogemused on tõrjunud hallid varjundid. On jäänud vaid must ja valge. Kes minevikku nii eredalt mäletab, elab isegi ilma ehtsa minevikuta.
Milline on siis tulevik? Võib pilti saada varasemaist juhtumeist maailma ajaloos. Lähimal meile on Soome oma endise ülbe rootsikeelse ülemklassiga. Seal, kus veel paari aastakümne eest muhe kolleeg ütles abikaasale, kui hakkas mind rootsikeelse juurde edasi küütima: „Mennään vähän hurritelemaan!” Kohandatud tõlkes: Lähme natuke tiblatsema. Nüüd ehk enam ei ütleks nii.
Poole sajandi pärast on Eesti selline maa, kus kõik püsiasukad valdavad eesti keelt ja kasutavad seda avalikkuses, Nootamaast Narvani. Nad on Eesti kodanikud ja vastavalt peavad end eestlasteks ning eesti keelt riigikeeleks. Kodus räägib aga osa neist eestlastest teisi keeli, eriti vene keelt, tulenevalt perekondlikust taustast. Leidub selliseid mitmekesise kultuuriga inimesi. Hitleri-Stalini pakt on selleks ajaks midagi, mis juhtus 120 aasta eest. Viha ja valu, millest mina kunagi ei vabane, on lahjenenud, nii nagu ka teiselt poolt solvumine, et enam ei olda valitsev keelerühm.
Et aeg-ajalt juhtub presidendiks olema vene kodukeelega eestlane, ei ole 2059 rohkem kõneaineks, kui oli 1939 see, et presidendiks oli veneusuline. Teatakse, et kunagi jah vaieldi selliste asjade üle. Seni kui ta minuga eesti keeles räägib, ei lähe mulle korda, mis keelt ta kodus kasutab.
Selline on tuleviku Eesti, kui eestikeelsed ise vahepeal oma keelt ei hülga inglise keele kasuks – millest oleks südamest kahju. Muidu saaks seda tulevikku ära hoida vaid laiaulatuslik keskkondlik-sõjaline katastroof. Praegu võib väljend „venekeelne eestlane” olla sama karjuma panev kui 20 aasta eest „eestimaalane”. Teame, kuidas tolle sõnaga on vahepeal läinud.
Tuleviku-isamaaline keskpartei
Sellest vaatekohast pole Keskerakond üldsegi mitte „vere poolest” eestlaste vandenõu endise tsiviilgarnisoni taltsutamiseks, vaid ta asub tuleviku-isamaalisel laineharjal. Kannab nii eestikeelseid kui ka venekeelseid eestlasi sellise Eesti poole, kus eesti keel on kindlamal pinnal kui praegu, Narvani välja. See lainehari ei kuulu paratamatult Keskerakonnale. Sinna asub varem-hiljem teisi erakondi, eriti neid, kel eesti keel on südamel ja kes seepärast hakkavad arutama, mida patriotism tähendab.
Nendel on vaja endi jaoks selgemaks saada, kas eestlaseks olemiseks piisab eesti keele oskusest ja lojaalsusest Eesti Vabariigile, või on lisanõudeid, nii nagu selle keele kodus kõnelemine – või koguni veri. Verega läheks küll sassi, kuna mõnelgi venekeelsel eestlasel on rohkem soome-ugri esivanemaid kui eestikeelseil, kes ju ajapikku on rängalt germaanidega segunenud. Tuleb ka kaaluda, milline isamaalane rohkem hoiab eest keelt – kas see, kes kõiki keele kõnelejaid kaasa tõmbab, või see, kes oma vere nõudega katsub osa keele kõnelejaist välja sulgeda, tehes meid veelgi vähearvulisemaks, kui juba oleme.
Keskerakond mängib praegu isamaalisuse tulevikulainel. Minevikku rõhutavail patriootidel ei maksa kurjustada. Keegi ei takista neid laine harjale hüppamast, peale nende endi.
Kas see tähendab, et andsin hääle oktoobris Keskerakonnale? Ei – muidu oleksin selle jutu avaldanud enne valimisi. Hääle andmisel on ju ka teisi kaalutlusi peale keelepatriotismi. Aga saba ja sarvedega erakonda Eestis pole. Ja isamaalisust leidub mõnikord rohkem tölnerite kui variseride hulgas.
