Muidugi võib rahvaloendust analüüsida ka tagasivaates. Nentida, et võrreldes 2000. aastaga on Eesti elanike arv vähenenud 75 000 võrra – ehk siis 5,5%. Kõlab nukker, ent talutav. Kui palju võiks seejuures olla vähenenud alla 40-aastaste naiste arv, kui mõelda, et nemad on umbes veerand tervest rahvast? Kas ehk 20 000? Ei, alla 40-aastaste naiste arv on vähenenud 51 000 võrra – tervelt 14,2%! Ei-noh, see pole ju võimalik, kui kogulanguski on „ainult” 75 000! Aga ometi on nii. Seletus on selles, et üle 40-aastaste arv on isegi suurenenud.

Kõrvalolev diagramm näitab alla 40-aastaste naiste arvu rahvaloenduste andmeil 1989–2012 ja ettenähtavust kuni 2052. Keskendun noortele naistele, sest see väljendab rahva bioloogilist jätkusuutlikkust paremini kui üldarv, mida mõjutavad eakamad. Mis tulevikupilti paremuse poole kallutada suudaks, oleneb suuresti meestest. Nilbed naljad siinkohal ei aita. Aitab see, kui rohkem mehi hakkab töörügamise ja viina asemel pöörama rohkem tähelepanu laste kasvatamisele – needsamad sammud, mis aitavad meestel kauem ja täisväärtuslikumalt elada.

Nilbed naljad ei aita

Mida me diagrammil näeme? Lähtealuseks on 2000. aasta, kus stabiilne arv viie aastakäigu kaupa oli 45–50 000, kuni järsu languseni alla kümneaastaste osas. See stabiilsus püsib praegu üle 20-aastaste osas. Nooremate puhul on näha langust, äsja aga uut piiratud tõus.

Mida toob tulevik? Kui palju 30–34-aastasi naisi on näiteks kümne aasta pärast? Neid on nii palju, kui on 20–24-aastasi praegu, pluss muudatused rände ja surma tõttu. Alla 20-aastaste arv kahanes aastail 2000–2012 üsna vähe, 20–50-aastaste oma aga ulatuslikult ja suhteliselt ühtlaselt: 7,2% ehk keskeltläbi 0,6% aastas. Sellest tulenevad siis järgmised ettepoole vaatavad arvud: nullkahanemine enne vanust 20 ja seejärel konservatiivselt 0,5 % aastas ehk kümne aasta jooksul 5%.

Kui suureks hinnata praegu veel sündimata laste arvu kümme aastat hiljem? See oleneb sünnitusealiste naiste arvust ja laste arvust ühe naise kohta. Teen lihtsustava mudeli, kus kõik lapsed sünnivad 30-aastastele emadele. Jah, mõnedki sünnivad 20- ja 40-aastastele, kuid keskmiselt peab 30 enam-vähem paika.

Aastail 1977–91 oli 0–4-aastasi tütreid enam-vähem sama palju kui 30–34-aastasi naisi – rahvas taastas oma arvu. Täielikuks taasteks peaks suhe olema 1,00. Puudujääk saavutas põhja 1997–2001. Hiljuti on taastemäär tõusnud 0,85-le. Ettepoole vaatavad arvud oletavad, et suhe 0,85 kestab. Enne kui arutame, kas tarvitatud tingimused võiksid edaspidi muutuda, vaatame, mida see tähendaks, kui nüüd esitatud arvud peaksid paika pidama.

Kui järgmine rahvaloendus peaks toimuma kümne aasta pärast, siis paistaks, et laste arvuga pole hullu: 0–4-aastasi on enam-vähem sama palju kui praegu, just nagu oleks langus peatatud. Veel kümme aastat hiljem aga saabub aastate 1997–2001 kaja: 30–34-aastaseks saavad toonased kõhnad aastakäigud ja mudilaste arv väheneb järsult veerandi võrra. Seejärel mudilaste arv taastub, ent ainult osaliselt, enne kui kaja kordub.

Läbilõikes oleks kõigis naiste vanusrühmades, 0–40 aastani, 2052. aastal umbes kaks kolmandikku sellest arvust, mis oli 2000. aastal. Noori mehi oleks umbes sama palju, kah 2/3 nende arvust aastal 2000. Vanemaid inimesi oleks suhteliselt rohkem, aga neid ma siin arvutama ei hakka, sest rahva püsimist nemad enam otseselt ei mõjuta. (Kaudselt küll – seda teeb iga vanaisa, kes laste kasvatamises osaleb.)

1997.–2001. aasta sündide madalseis avaldab igal aastakümnel erinevat mõju. Praegu on lünk 10–14-aastaste juures. Selleealiste arv taastub 2022. aastaks peaaegu täielikult 2000. aasta taseme juurde. Praegusest peaaegu poole vähem on 2022. aastal hoopis 20–24-aastasi, nii et ülikoolid otsivad tudengeid ja ettevõtjad noort tööjõudu lausa tikutulega. Seegi kitsikus maheneb, ent praegused arvud ei taastu enam. 2032. aastal jõuab lünk 30–34-aastaste juurde – ja nende kaudu ühtlasi uuesti lasteaeda.

Aru pähe, tunded südamesse

Kui palju erinevaks võib osutuda tegelikkus? Keskmine sünnitusvanus võib erineda 30-st ja muutuda, ent mitte palju. 20–30-aastaste väljaränd Eestist võib muutuda mõlemas suunas, seda kuni 2022. aastani arvatavasti vähe, hiljem võib-olla tundmatuseni. Olen oma arvutustes palju nurki ümmarguseks sõitnud. Meil on eksperte, kes saavad rahvaloenduse alusel palju pädevamaid tulevikupilte pakkuda. Kuniks nemad seda teevad, annavad siin esitatud arvud umbkaudse pildi, mis meil ees seisab, kui me ei võta aru pähe – ja tundeid südamesse.

Laste arv emade arvuga võrreldes on otsustav tegur ja palju oleneb sellest, kui palju väärtustavad inimesed ja eeskätt mehed laste kasvatamist. Kui palju üldse oskavad mehed osaleda laste kasvatamises, isegi kui nad seda soovivad, kui nende endi lapsepõlvekogemus oli, et isa palju mudilasega ei tegelenud? Võin omast käest kinnitada, et need oskused on omandatavad – aga ilma harjutuseta ei tule mingid oskused. Kui keskmised hoiakud jäävad praeguse juurde, siis eesti rahvas ei jää praeguse arvu juurde ja liiga palju mehi sureb liiga vara üksilduse kätte, pudel pihus. Metsaülikoolist Tartu tänavateni märkan palju noori mehi, kes on avastanud lastega tegelemise rõõmu. Nende eeskuju võib eesti põlve uueks luua.