See on demokraatlikeks maades tavaks kujunemas ka juhul, kui seadus seda ei nõua. Eraisiku tervis on muidugi eraasi, ent kui ta pürib meie riigipeaks, teeb ta selle meie kõigi asjaks. On soovitatav, et iga kandidaat taotleks tervisekontrolli ilma teisi järele ootamata.

See puhastaks õhku alusetutest kuulujuttudest ja aitaks vältida tõsiselt haiget riigijuhti. Neid on esinenud. Woodrow Wilson, Winston Churchill, Ronald Reagan, Urho Kekkonen – on küllalt näiteid, kus demokraatlik riigipea või valitsusjuht on hakanud loojuma kas pärast valimist või juba enne. See ei kahanda kuidagi nende eelnevaid saavutusi ja teeneid. Pole enda teha, kas enne loojub keha või pea. Lähedastel on haigust valuline möönda. On aga vahe, kas Woodrow Wilsoni lähedased tegid, nagu midagi poleks juhtunud, või käitusid riiklikul tasandil võltsijatena, usurpeerides loojuva presidendi varjus võimu. Maailm maksis selle eest rahvaste liidu nurjumisega, mis vastupidisel korral suutnuks ehk Teist maailmasõda vältida.

Raske on lahkuda ametiaja keskel, nagu juhtus Churchilli puhul. Lausa kurjast on aga see, kui lähedased loojuvat suurmeest tema enda pärandi ja rahva kahjuks uuesti kandideerima upitavad. Wilsoni perekondlikud ja poliitilised lähedased määrisid end ja teda ajaloo silmis. Kõige kõrgema riikliku sümboli tasandil ei tohi rahvale valetada, öelda, et ei teadnud, kuigi teadasaamist välditi teadlikult. Ja see tuleb välja. Kui sõltumatut tervisekontrolli välditakse, ei aita hilisemad väited, et loojumine algas alles pärast taasvalimist ja toimus siis väga kiiresti.

Loojuv riigipea

Meil on õigus teada kõigi kandidaatide tervislikku olukorda, et vältida üllatusi. Otseselt on küsimus esitatud Arnold Rüütli puhul. Mäluhäirete diagnostik Helle Nurm on täitnud oma kodanikukohustust, loetledes terve hulga tunnuseid (PM 16.8) ja rõhutades korrektselt, et “peaaegu samasuguste tunnustega kulgeb ka normaalne vananemine”. On aeg ekspertiisiks, mis võib kinnitada, et kandidaat pole ületanud normaalse vananemise piire, ja lõpetada kahtlustused.

Neid kahtlustusi toidab see, et Arnold Rüütli esinemised on tänavu järsult kahanenud. Mida me peame arvama, kui iseseisvuspäeval asendatakse presidendi tavapärane kõne viimasel hetkel admiral Kõutsi erakordselt pika sõnavõtuga? Mida arvata, kui ta tervitab üht üksust teise järel “võidupüha” puhul, kuulmata Kõutsi soovitusi tervitada järgmist üksust iseseisvuspäeva puhul? Libastus kordus ja kordus. Pole siis ime, kui selle päris võidupüha puhul küsitakse, kas ootamatu mereparaad korraldati selleks, et Rüütel saaks esineda varjatumas kohas.

“Kirjalik” president

Muidugi aitaks kahtlusi kummutada see, kui Arnold Rüütel hakkaks esinema paberilt maha lugemata ja vastaks küsimustele, mis pole varem kirjalikult esitatud ja kaaskonna poolt vastuseks treitud. Praegu käitub kaaskond nii, nagu sooviksid nad kinnitada muljet, et meil on loojuv president, kes vaid jõudsalt kõnnib ja ette loeb. Selline, kes elab aastas 2003 ja kelle nimel suhtleb meiega nõunik Eero Raun (SL Õhtuleht 17.8).

Kuuldavasti oli Kekkonen lõpuaastail nagu vang oma residentsis. Ei tahaks meilgi olukorda, kus Kadrioru personalil on korraldus president vaikselt tagasi juhatada, kui ta peaks katsuma lossist väljuda. Kandidatuuri esitajad ei tohi hiilida kõrvale vastutusest, kui nad on ise kandidaadi sõltumatut tervisekontrolli vältinud. Vastutust ei tohi vältida ka ükski riigikogu ega valimiskogu liige, kes hääletab, nõudmata selleks vajalikku teavet.

Meil on õigus teada. Meil on õigus nõuda kõigi presidendikandidaatide tervise kontrollimist. See on nii ilmne, et seda pole vaja seadusse raiuda.