REIN TAAGEPERA: Mida arvata rahvast, kellel lapsi on arutult vähe?
Rahval, kellel pole lapsi, pole varsti ka täiskasvanuid. Rahval, kellel on kolmandik vähem lapsi kui taastootmiseks tarvis, on mõnekümne aasta pärast kolmandik vähem noori täiskasvanuid – ja veelgi vähem lapsi. Kui palju inimesi on vaja, et ülal hoida omakeelset arenenud kultuuri? Teame vaid, et tugevalt alla miljonilise rahvaarvuga kultuure on ainult üks – islandi oma seal merede keskel. Luksemburgi kõrgkultuur põhineb prantsuse, mitte kohalikul letseburgi keelel.
Isamaa kolm ajajärku
Eesti on tuhande aasta jooksul teinud läbi kolm demograafilist ajajärku: 1) taastootmist ületav sündimus, kuni aastani 1900. Rahvaarvu kasvu piiras siis suur üldine suremus, korduv massilise hukkumise aeg ja 100 aasta eest ka ulatuslik väljaränd;
2) taastootev sündimus, 1900– 1990, 3) taastootmisest tõsiselt väiksem sündimus, alates 1990.
Praegune väike sündimus on tuhande aasta kestel teadaolevalt ainulaadne, seades kahtluse alla pimeda optimismi: “Pole need eestlased seni kuhugi kadunud, mis ime pärast nad siis praegu peaksid?” Laste erakordne vähesus ongi see uus ime.
Seda väikest sündimust jagavad kõik eestimaalased. Vene- ja muukeelsed teavad, et nende keelel põhinev kultuur püsib mujal ka siis, kui see siin hääbub. Eestikeelseil sellist väljavaadet pole. Kui keskmine iga oleks 70 aastat, siis oleks taastootmiseks vaja umbes 20 000 sündi aastas, sest 70 x 20 000 = 1 400 000.
Täielik madalseis oli 1998. aastal: 12 300 sündi. Ei maksa end aga lollitada sellega, et nüüd on seis parem kui siis – umbes 15 000. Võrrelge 20 000-ga! Või teistpidi: 70 x 15 000 = 1 050 000 inimest – nendest 700 000 eestikeelset. See on see, mida Eesti praegu taastoodab.
Oleks, et see nii jätkuks – aga ei jätku. Kõigepealt toovad halvenenud majandusolud mingi languse juba aastal 2009. Tõsisem probleem on see, et lastekasvatamise ea künnisel on need tüdrukud ja poisid, kes sündisid 1990-ndate alguses – või jäid sündimata. Sündimata laste arvel hakkab sündide arv lähiaastail üha kiiremini langema, kuni 2030. aastal tuleb üürike peatus 9000 kandis, enne kui langus jätkub. Kui keskmine eluiga on selleks ajaks tõusnud 75 eluaastale, siis taastoodab see umbes 75 x 9000 = 680 000 inimest, neist 500 000 eesti kodukeelega. Aastal 2005 võrdlesin praegust ja ees seisvat olukorda tualettpotist selle all olevasse torru langemisega. Teate isegi, kui raske on sealt veel sõrmust päästa.
Tabel ja joonis esitavad selle pildi selgemalt. Praegu on lapse sünni ajal ema keskmiselt 28-aastane ja Eesti elanik elab keskeltläbi 70-aastaseks. Taastemäär on aastail 2002–2007 olnud umbes 0,64. On ju vanemate keskmises aastakäigus umbes 22 000 inimest, laste omas aga 14 000, nii et 14/22 = 0,64. Kui need arvud edasi kehtivad ja sisserändu ei tule, saame umbes sellise sündide ja rahvaarvu, mis on tabelis.
Kui oletada, et keskmine eluiga tõuseb vähehaaval 80-le, on rahvaarv õige natuke suurem. Sündide arvu 70–80-aastased ei mõjuta. Jõnks sündide kahanevas arvus aastal 2030 on suhteliselt heade sünniaegade 1986–1988 ja 2006–2007 järelpeegeldus.
Muidugi tuleb tegelikult suur sisseränd, et tühja maad täita. Maa täidetakse lastega – ei tea veel, kelle lastega, kuid igatahes lastega –, ei tühjaks jäeta ükski maa. Sisserändajate massile eesti keele õpetamisest võib unistada.
Demograafid võivad joonises esitatud kõveraid arvustada. Jah, see on kirvetöö. Aga antagu paremad arvud ja siis vaatame, kui optimistlikumad nad suudavad olla. Ainus, mis võiks kõverat märkimisväärselt tõsta, on taastemäära tõus 0,64-lt 1,00 kanti. Rahvaarv väheneks ikkagi, sest keskmised lapsevanemad aastal 2030 on juba sündinud – või sündimata jäänud –, aga see poleks tappev.
Kõik püsivad liigid ja ühiskonnad tasakaalustavad ellujäämise ja elu edasiandmise tungi. Neid, kel tasakaal kadus, pole enam. Millest tuleb, et elu edasiandmise tung on Eestis nõrgenenud 1,00 pealt 0,64 kanti? On üldisemaid põhjusi, mis võivad hukutada terve Euroopa tsivilisatsiooni, aga on ka muud.
Tuukri kõige ohtlikum aeg on pinnaletõus. Kui see toimub liiga kiiresti, moodustab üleliigne lämmastik veres mulle, mis tapavad. Eesti pinnaletõus N Liidu mülkast oli liiga kiire. Liiga järsku tuli poliitiline vabadus, võimalus isiklikku heaolu suurendada ja Nepalis käia. Liiga järsku kahandasid
Euroopa Liit ja NATO ühist ohutunnet. Liiga palju on ühiskonnas ja üksikisiku sees mulle. Normid on segi löödud. Segi on, mis on oluline ja mis on vaht.
Segi on enesesäilitustunne üldisemalt ja enese säilitamine pärast surma iseäranis. Elu edasikandmise vaist. Lapsed. Aga sellega koos on segi ka arusaamad sellest, mida on vaja, et end praegu hästi tunda. Lühiajalised vahendid viivad ka üksikisikuid liiga vara hauda. Jah, oleks nii, et hääbuv rahvas koosneks endiga rahul olevaist ja kaua elavaist inimestest. Aga vaadake enda ümber! Ja enda sisse…
Meil on vaja järsku muutust hoiakus, arusaamas sellest, mis on tähtis. Vale oleks keskenduda sünnitamisealistele naistele. Rasedus kestab üheksa kuud, lapse kasvatamine 20 aastat. Selles saab osaleda iga inimene. Selleks on vaja rohkem mehi, kes tegelevad oma lastega. Laste juurest ärajooksmine ei ole mehine. Lastele raha saatmisest ei piisa.
On vaja ka rohkem vanu naisi ja mehi, kes aitavad lapsi hoida, selmet jõude istuda. Kõigil on vaja lastele ja nende vanemaile avalikes paikades naeratada. Selline naeratus tõstab iivet – ja suurendab su enda elurõõmu. Ja muidugi on vaja otsustajaile peale käia, et elu tehtaks kergemaks neile, kes otseselt lapsi kasvatavad.
Meie rahval on vaja meeleparandust. See on nii vana nõue, et selle üle võib naerda. Aga ainult teatava hinna eest. Rahvana – tualettpotist allamineku hinna eest. Üksikisikuna – meeleheitliku tarbimise või virisemise hinna eest, mis mõlemad pakuvad vaid kassiahastust.
Demograafia veskid töötavad aeglaselt ja halastamatult. Ah et raha on praegu vähe? Pane lasteaed kinni ja imesta 20 aasta pärast, miks tööjõudu on vähe. Jäta lapsed sündimata-kasvatamata ja imesta 30 aasta pärast, miks sa nii üksildane oled.
See on selline rahvas, keda järgmisel sajandil enam pole, kui ta kiiremas korras aru pähe ei võta. Musta katku elas üle. Punase kah. Aga vabadus ja heaolu kipuvad käima üle jõu. Pole sellega harjunud.
Meil on väga vähe aega järel, et meelt parandada. (Eeskätt iseenda meelt – teiste oma on teiste asi!) Seda on palju nõutud, aga alternatiiviks on iseenda ja rahva liigvarajane surm. Usun, et suudame.
