REIN TAAGEPERA: Natuke igalt poolt, kohe!
Kui Eesti tahab päästa majandust, siis peavad tagaplaanile jääma kõik valijaile antud lubadused ja omavahelised koalitsioonilepped. Need kuuluvad ajastusse, mida enam pole.
Ei ole enam aeg arutada, kas teha ainult seda või ainult teist. On kohe vaja teha kõike natuke. Siis on paar kuud aega arutada, mida veel juurde teha, jälgides, kuidas ühiskond on vahepeal ühele või teisele muudatusele reageerinud. Lähen kohe konkreetsemaks: samaaegselt tuleb teha järgmist.
Riigiteenistujate palku tuleb langetada mitte 8% või 0%, vaid umbes 6%. Vähemaga lihtsalt ei tule välja. Hiljem on aega vaadata, kas ja millistel kõrgepalgalistel palka veelgi rohkem langetada.
On vaja tõsta tulumaksumäära mitte 5 ega 0, vaid umbes 3 protsendipunkti – seega 24%-ni. Vähemaga lihtsalt ei tule välja. Hiljem on aega vaadata, kas üldprotsenti veelgi tõsta või kas nõuda eriti suurtelt tuludelt suuremat ühiskondlikku panust.
Käibemaksu on vaja tõsta mitte 2 või 0 protsendipunkti, vaid poole või ühe võrra. Vähemaga lihtsalt ei tule välja. Hiljem on aega vaadata, kuidas ühiskond reageerib ja kas on vaja veelgi tõsta.
Katk ja maavärin
Sama hoiakut on vaja muudes kärpe- ja tõstuküsimustes. Kõik nad on valusad ja toovad halbu kaasnähteid. Kui valusaid ja halbu, seda saame teada alles neid kohe mõõdukalt rakendades. Siis alles saame mingitki aimu, mida teha ulatuslikumalt ja milles hoida tagasi. Kui aga teeme midagi ulatuslikult ja midagi teist üldse mitte, siis riskime väga valusalt mööda lasta – või siis jääda mitte midagi tegema, kui vastupidised jõud suudavad tõkestada. Sel puhul tuleb katk maavärinale otsa.
On ilmne, et omavahel asju arutades ei julge ükski pool valitsuses esimesena kompromissiga välja tulla. Peab arutama suhteliselt erapooletu kõrvalseisja, näiteks presidendi juuresolekul. Isegi siis, kui selleks peaks tava-aja norme painutama.
