Ei tee vahet, kas see oli öeldud naljaks. Sest rahva naljatundes väljendub ta iseloom. Soome nali on muhe, eesti oma seevastu torkiv. Millist põhilist meelsust see politseijutt väljendab? Jätame kõrvale kitsad iseloomustused. Katsume sihtida mingi laiema ja kauaaegsema poole, millest järeldub mitte ainult eelmainitud pisijuhtum, vaid ka uudissõna JOKK ja võib-olla seegi, et 68 aasta eest oli Soomes Talvesõda, meil aga baasid, kust Soomet rünnati. Millist põhilist meelsust need kõik väljendavad?

Minu vastus on: orjameelsust. Kas üllatab? Kuidas see väljendab orjameelsust, kui keegi heidab politseile ette, et teda ei püüta?

Asi on selles, et orja jaoks on ühiskond isanda oma. Ühiskondlik moraal ja eetika on isandate loodud. Isanda vastu suures pildis ei saa. Jääb ainult üle valada võimetu viha välja omasuguste peale ja isandate ühiskonda vihmaussi tasandil uuristada. Orja eetika on, et kõik on lubatud, mida kubjas ei näe. Orja uhkus on kõigist normidest üle astuda, mida ilgemalt, seda vahvam. Orja moraal on, et ainus roim on vahele jääda. Kui teda ei tabata, arvab ta, et ühiskond ei tee oma valvuritööd korralikult, tema aga on oma osa teinud.

Ärajäänud Eesti Sügissõda

Orjameelsus kestab paratamatult kauem kui orjus ise. Nii nuriseb vaene orjameelne, miks politsei ei takista teda seadust rikkumast ja ülbitsemast. Miks seadused ise on nii kehvad, et tema suudab seal auke leida, et petta ja varastada? Ta vaene ei anna endale aru, et sellisele arusaamale rajatud ühiskonnas peaksid pooled inimesed olema politseinikud ja nuhid, selle otsa veel nuhkide järel nuhkijad, kohtunikud, vangivalvurid ja valvurite valvajad. Tootva ja loova töö jaoks jääks vähe jõudu üle ja viletsus oleks seetõttu paratamatu.  

Vaba inimene seevastu teab, et vabadus ja vastutus käivad käsikäes. Vaba inimese väärikus seisneb selles, et ta hoiab end ise vaos. Vaba inimene teab, et tema vabadus lõpeb seal, kus teiste oma algab. Tema väärikus seisneb selle piiri tajumises, ilma et talle peaks puust või trellidest ette tegema. Vaba inimene suhtub teistesse sõbralikult, hoolivalt ning koostöövalmilt – ja on väärt märkida, et see annab talle hea tunde. See annab talle tahte ja võime elada isegi kauem kui 65 aastat. Koos esivanematega on ta osaline ühiskondliku moraali ja eetika loomises. Need on tema omad, mitte temale väljastpoolt peale surutud.

Ükski maksuamet ei suudaks makse sisse nõuda, kui enamik katsuks neid jämedalt vältida. Ükski politsei ei suudaks korda hoida, kui enamik end ise korras ei hoiaks. Ükski kohtusüsteem ei suudaks seadusi maksma panna, kui enamik neid ise ei järgiks. Toimivas kodanikuühiskonnas on politsei, maksuinspektorid ja kohtunikud nende väheste orjameelsete kammitsemiseks, keda ikka juhtub olema. Mida vähem auru läheb järelevalvele, seda tõhusam on ühiskond heaolu loomisel.

Kus asume meie? Võrrelgem Soomega. Neil sajandeil, mil meil oli pärisorjus, jäid Soome talupojad vabaks. Soomes ei kuulutatud 200 aasta eest talupoegade müüki ajalehes. Meie süngel taustal olid ärkamisaeg ja vabadussõda imeväärsed saavutused. Me olime juba orjameelsusest vabanemas – ent mitte veel küllalt, et ajalukku läinuks Eesti Sügissõda 1939. Pole põhjust toonastele sugupõlvedele ette heita, et nad olid need, kes nad paratamatult olid. Tagajärjeks oli poolsajand, mil Soomes süvenes vaba inimese tunnetus, meil aga uuesti orjameelsus.

Orjameelsus kestab paratamatult kauem kui orjus ise. Ma tunnen seda eneses. Ma näen seda enda ümber. Teisi muuta ma ei saa. Saan vaid eneselt pidevalt küsida: millal kipun käituma nagu vihaselt vinguv ori – selline, kes saab lühiajalist rahuldust omasuguste kiusamisest ja ühiskondlike normide vääramisest? Ja millal mul õnnestub käituda vaba inimesena? See on pikaldane visa heitlus sajandite pärandiga. Me oleme jõudnud vabasse maailma. Nüüd on võimalik ka ise vabamaks inimeseks saada. Selleks on esiteks vaja möönda, et orjameelsust on meis kõigis. Selleks on vaja aru saada, millistes vormides orjameelsus väljendub – ka sellistes, mis väliselt rõhutavad vabadust, ent unustavad ära kaasuva vastutuse, ilma milleta ei saa olla vabadust.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena