Seda on katsutud. Itaalia on 15 aasta jooksul korduvalt muutnud valimisreegleid, ent Itaalia poliitika on jäänud Itaalia poliitikaks. Valitsused on edasi lühiajalised ja/või korrumpeerunud. Iisrael katsetas otsevalitud peaministriga, arvestades, et siis kasvab ka toetus peaministri erakonnale ja valitsused kestavad kauem. Juudid aga käitusid nagu juudid ja valisid kiuste parlamenti rohkem pisiparteisid, nii et valitsused muutusid veelgi hapramaks.

Leidub meilgi neid, kes loodavad meie endi eest ära joosta muutes valimisseadusi. Vaatame siis, mida valimisseadused suudavad mõjutada. Kuidas sellist vaatlust teha? Võrreldes teiste maade kogemustega, tõestatud üldiste seoste valguses. Ei saa piirduda Tootsi gloobusega, kus on peal ainult Paunvere kant.

Juhtub nii, et nii Soomes kui ka Eestis on ühekojaline parlament ning selline proportsionaalne valimissüsteem, kus valija annab hääle ühele kandidaadile, mitte erakonnale. Kui nii, siis ei saa ajada ühekojalisuse ega proportsionaalsuse kaela neid väärnähte, mis Eestis esinevad, Soomes aga mitte. Peamine erinevus on, et Soomes pole üleriigilist kohtade jaotamist. Selle mõju on siis mõtet arutada.

Tootsi-gloobusel võib paista, et võiks kahandada parlamendi liikmete arvu. Kas see teeks meid sarnasemaks Soomega? Ei, sest Soome parlament on päris suur. Üle maailma on esinduskogu suurused umbes kuupjuur rahvaarvust ja sellel on loogiline alus. Meie 101 on just kodanike arvu kuupjuur. Soomes on 5 miljoni kuupjuur 171, ent tegelikult on Eduskunnas 200 liiget. Nii et riigikogu kahandades me Soomele sarnasemaks ei muutuks.

Teised pole ehk rumalad

On ka räägitud kahekojalisest parlamendist. Tootsi-gloobusel võib asjal olla jumet. Laiemal gloobusel on aga suund olnud teisest kojast loobumise poole. Teised maad ei ole ehk rumalad. Ja võib-olla kehtivad üldised ühiskonnaseadused ka Tootsi-gloobusel. Igatahes peaksid seda laiemat raamistikku arutama need, kes pakuvad kahekojalist parlamenti.

On ka pakutud midagi ühe ja kahe koja vahel. Norras ongi midagi sellist. Parlament valitakse koos, siis aga jaotuvad rahvaesindajad kaheks kojaks. Kes läheb kuhu? Ei mäleta. Vaadaku järele need, kes seda Eestile soovitavad. Vaadaku, kas ja kuidas just see teeb Norra poliitika erinevaks ühe kojaga Rootsi ja Taani omast. See pole üldsegi selge.

Kas siis valimisseadused ja muud sellised institutsioonid tõesti mingit vahet ei tee? Teevad küll, aga tagasihoidlikumas ringis. Mis muutuks, kui kaotada ära riigikogu kohtade jaotamise ülemaaline voor ja teha valimisringkonnad poole väiksemaks?

Eesti erakondade ausust, tarkust ega koostöötahet see ei muudaks, sest see tuleneb meie üldisest poliitilisest kultuurist. Küll aga lubab üldine loogiline seos ringkondade suuruse ja erakondade arvu vahel arvutada, et riigikogusse võib sel puhul tulla läbilõikes neli-viis erakonda või sõltumatut esindajat – seega natuke vähem, kui viimased 17 aastat on keskeltläbi olnud. Kui on vähem erakondi, siis kestavad valitsuskoalitsioonid natuke kauem. Kui pole ülemaalisi kohti, siis kandidaadi tuntus ringkonnas muutub natuke tähtsamaks kui tuntus erakonna keskkontoris. Nii palju siis muutuks ka poliitiline toon erakonna sees. Aga ikka meie üldise poliitilise kultuuri raames.

Alata õigest otsast

Kuidas valimissüsteemi muuta? Ei maksa alata (eks)poliitikute üksikasjaliste ettepanekutega. Nende asi on ütelda, milliseid tulemusi nad soovivad, ja siis peab laskma ekspertidel koostada vastav ettepanek – kui soovitud tulemused on valimissüsteemi võimetes. Laiemaltki on ratsionaalne, et poliitikud esitavad probleemi ning soovitud tulemused, eksperdid pakuvad tehniliselt optimaalse lahenduse ja poliitikud kohandavad seda siis poliitilisi reaalsusi arvesse võttes. Mitte nii, et poliitikud teevad lekkiva ettepaneku, mida siis eksperdid katsuvad paigata, mida jälle poliitikud ei taha hästi vastu võtta, kuna on just nagu oma prestiiži sidunud lekkiva variandiga.

Millal saaks sellist muudatust, mis erakondade arvu kahandaks, teha? Igal ajal ei saa. Need erakonnad, kes oleks ohus välja langeda, võitleksid vastu küünte ja hammastega. Võib aga tulla hetk, kui erakondade arv riigikogus juhuslikult langeb neljale. Näiteks väikeparteide ühinedes. Siis on võimalik valimisringkondi väiksemaks teha, ilma et ükski erakond vastu sõdiks. Vastupidi – kuna nad ei soovi võistlejaid juurde saada, siis meeldiks neile valimisseadus, mis uute erakondade tõusu raskemaks teeks.

Nii palju annab valimisseaduse abil teha – ja seda peaks tegema. Ei maksa aga institutsioonide ümber paiskamisest loota imerohtu. Armas eesti rahvas, sa võid ka vahetada parlamentliku korra presidentliku vastu, peaaegu astmeta tulumaksu astmelise vastu ja mida veel, aga su poliitika jääb küllaltki samaks, sest ta on sinunäoline. Ükski valimissüsteem pole selline Kalevipoeg, kes suudab eesti rahvast uueks luua. Et vähehaaval muuta poliitilist kultuuri, selleks tuleb eeskätt muuta seda, kes peeglist vastu vaatab. Valimis­seaduse või mingi muu struktuurimuudatuse turjal ratsutades iseenda käest minema ei putka.

Varem samal teemal:

Peeter Jalakas „Erakondade erastatud Eesti: kuidas edasi?” 28.11; Jaak Allik „Palgaline riigikogu kõvasti väiksemaks” 03.12; Kaarel Tarand „Kuidas remontida riigikogu?” 09.12