REIN TAAGEPERA: Tõsiselt võetavus
Sellest on räägitud. Kuid Eesti riik on nüüd ka tõsiselt võetavam. Sellest on vähem räägitud.
Noort riiki – aga seda on taastatud Eesti Vabariik paratamatult – võetakse ikka vähem tõsiselt. Kohtan eestlasigi, kes võtavad oma rahvast, keelt ja kultuuri väga tõsiselt, ent oma riiki ja valitsusse suhtuvad põlgusega. Meenub Eduard Vilde jutt kupjast, kes keeldus pakutud tööst eestlase ostetud mõisas. Saksa teenistus olla ikka aus teenistus. Nii madalale küll ei lange, et teist eestlast teenima minna! Nii tunneb praegugi mõni töömees või akadeemik: mis asi on eestlasest minister? Korralikud ministrid on venelased, sakslased või vähemalt soomlased.
Tean siin maal nimeliselt paari vanapoolset venelast, kes rahulikult ootavad, millal taastub “normaalne olukord”, s.t Vene võim. Võib-olla on selline hoiak isegi aidanud 15 aastat rahu hoida, sest pole ju mõtet rabeleda millegi vastu, mida peetakse nii absurdseks, et ta peaks varem-hiljem iseenesest kaduma. Võib lapselapsele rääkida, et kord tuleb Venemaalt 600 tanki ja eesti rahvas pühitakse maa pealt. Aga siis juhtub, et asjad lähevad või aetakse tuliseks. Aeg on käes! Laps räägib oma eesti keele õpetajale, et kohe tulevadki tankid (EPL 04.05). Ainult et nad ei tule. Ja midagi muutub lapses. Ma tean. Olin juunis 1940 seitsmeaastane ning uskusin ja laulsin: “Eestimaa, su mehemeel pole mitte murdund veel.”
Need noorukid, kes skandeerisid Tallinna tänavail “Rossija, Rossija!”, teavad nüüd, et nad võivad korrata seda nii palju kui soovivad, ent nende tulevik on ikkagi: “Eesti, Eesti, Eesti!” Välja arvatud siis, kui nad siirduvad esivanemate maale. Enamik tuleks sealt tagasi, sest seal nad avastaksid veel eriti, kui väga nad kuuluvad siia, meie juurde. Alles seal tunneksid nad hämmastunult, et neil on mingi vajadus kuulda enda ümber ka eesti keelt. Selline oli baltisakslaste kogemus, kui nad tõesti pidid asuma esivanemate maale.
Soome lepliku “soomestumise” aastakümneid hoidis tasakaalus see, et sellele eelnes Talvesõda. Moskva teadis, et soomlased oskavad ka teisiti toimida, kui neid ülemäära pitsitada. Eestit seevastu ei ole Venemaa suutnud tõsiselt võtta. On olnud tunne, et kui meid ülemäära pitsitada, kordub juuni 1940. See oli siia marssiva riigiduuma delegatsiooni alateadvuses, kui nad nõudsid valitsuse väljavahetamist. Nüüd teavad nad, et hunt võib puhuda, kuid selle põrsakese onn ei varise. See võib ajada veelgi vihasemaks, ent paneb tõsisemalt võtma.
Eesti Moskva saatkonda ei pidanud Kreml tõsiselt võetava riigi saatkonnaks. Avastas aga, et muu maailma peab. Vene valitsusel oli valida, kas paista tsiviliseerimatuna või liiga nõrgana, et kindlustada diplomaatide julgeolek. Järgmiseks avastab Moskva, et ka majanduslik salaboikott ainult jahutab ülekuumenenud Eesti majandust ja kahandab olenevust Venemaast. Moskva võib olla vihane, kuid annab endale aru, et jõuetud ähvardused kahandavad Venemaa enda tõsiselt võetavust.
Venemaa pole tõsiselt võetav
Eestlastele omakorda on Euroopa Liit muutunud tõsiselt võetavamaks. Liitumise ajal toetasid nad NATO-t märksa tugevamini kui euroliitu, seda just julgeolekukaalutlusil. Nüüd aga tuli ähvardus julgeolekule sellisel kujul, et valdav osa küsitlustele vastajaid lootis euroliidule, mitte NATO-le. Kas kirjutab kord ajalugu, et kevadel 2007 said eestlased lõpuks eurooplasiks, nii nagu Noor-Eesti saja aasta eest sihiks seadis?
Võib-olla muutub nüüd parlamentaarne Eesti Vabariik tõsiselt võetavamaks isegi meile endile. Ehk hakkame paremini tajuma, et Eesti Vabariigi valitsused langevad alles siis, kui riigikogu enamus umbusaldust näitab – ka need valitsused, kelle koosseis minule ei meeldi või kelle soosing arvamusküsitlusis on kahanenud.
Tõsiselt võetavus ei tähenda, et nüüd võib Eesti riik käituda räigemalt. Nii võiks respekti taas kaotada. Vastupidi – nüüd võib Eesti käituda suuremeelselt, ilma et seda tõlgendataks nõrkusena. Seda hetke tuleb kasutada. Nüüd on aeg venekeelsete kaasmaalastega vastastikuseid valupunkte arutada ja senist praktikat vajaduse korral revideerida.
Nüüd on aeg küsida, kas kodakondsuseksamil on mõtet panna rõhku keelsusele või meelsusele. Võib-olla on aeg seada peaküsimuseks “Mis juhtus Eestis 1940?” ja võtta kodanikuks see, kes kas või vene keeles näitab tõelise ajaloo tundmist. Kas pole aeg töötada ühiselt välja selline Eesti ajalugu, mis ei tee hiljem saabunuid just nagu vastutavaks selle eest, mis juhtus 1940-ndail? Mart Laarilt kuulen, et metsavendluses osales ka venelasi. Kas pole aeg tõsta esile uusi sangareid, kes meid ühendavad, selmet võidelda vanade nimel üksteise vastu?
