Rein Taagepera: valimas käia on tervisele kasulik
•• Professor Rein Taagepera, saite sel esmaspäeval 78. Alustuseks muidugi palju õnne vananemise puhul! Mu üks kolleeg kohe ütles, et oi, aga Taagepera on ju veel nii kõbus oma vanuse kohta. Mis see saladus siis on, kas see, et suudate külmema osa aastast Californias veeta?
California talv on umbes nii nagu Eesti suvi. Aga mu isa suri 99-aastaselt. Kõige tavalisem soovitus inimestele, kes tahavad vanaks elada: valige endale kaua elavad vanemad. Peamine aga on ikkagi elada tervislikult. Ma olen elus vist kolm pakki sigarette suitsetanud. See oli ammu. Ja alkoholi tarvitan mõistlikult, natuke teen harjutusi ka, kõnnin palju. Katsun mitte vihastuda ja kibestunud olla, sest ma tunnen kohe, kui viha mul tõuseb, siis rinna all kokku tõmbab. See on üks asi, mis Eestis tunda annab – on väga palju kibestunud inimesi. Ma olen kindel, et see kahjustab organismi. Ja hoian vaimu samuti vormis õpetades ja uurimistööd tehes.
•• Valimised on käimas, olete ise jõudnud valimas käia?
Jah, siin Californias tuli paberid tellida saatkonnast juba jaanuaris ja iseseisvuspäevaks pidi valimisotsus saatkonnas kohal olema.
•• Teil polnud enam vaja valimisprogrammidega tutvuda?
Ma olen aja jooksul viie erineva partei poolt jõudnud hääletada ja praegu hakkab kindlamalt jääma kuskile tsentristliku partei juurde.
•• Seekord on palju sõltumatuid kandidaate ja isegi need, kes on parteinimekirjas, üritavad sõltumatut nägu teha. Millest see kõneleb?
Kindlasti ergutab inimesi Indrek Tarandi edu Euroopa Parlamendi valimistel. Teine asi, üle maailma on räägitud palju sellest, et on tekkimas kartelliparteid. See tähendab, et kõik olemasolevad parteid saavad aru, et neil pole omavahel kisklemisega palju võita. Üks äärmus on see, kui erakonnad on omavahel nii tigedas sõneluses, et riskib minna kodusõja poole. See ei ole hea. Teisalt poolt aga on süvenemas suundumus kartelliparteide poole, kus saadakse liigagi hästi läbi, saadakse toetust riigilt ja võetakse hoiak, et kuhu need valijad pääsevad, nad peavad ühe poolt meist ikka hääletama. Sel puhul tuleb mul mõte, et soovitaks inimestel väljendada protestihäält kõikide nende kartelliparteide vastu ja ainsaks võimaluseks on sõltumatud kandidaadid. Aga mis sel Indrek Tarandil europarlamendis ikka üle jäi kui liituda ühe fraktsiooniga. Selline on eduka sõltumatu kandidaadi saatus. Kui ta tahab mingil määral mõju avaldada, ütleme näiteks riigikogus, siis ta peab hakkama mingi parteiga koostööd tegema. Samas aga on sõltumatul kandidaadil väga raske saada riigikokku, selle pärast, et tema peab täiskvoodi hääli täis saama, samal ajal kui nimekirjas saab sisse ka 75 protsendiga täiskvoodist. Ja kui see üksikkandidaat suurelt võidab, nagu Tarand võitis, siis enamik hääli olid sellised, mida temal võitmiseks enam vaja ei läinud ja need läksid kaduma. Üldsummas – väga palju sõltumatute kandidaatide hääli läheb kaduma. Kas selle pärast, et nad ei võida, või selle pärast, et võidavad liiga suurelt.
•• Kas see on Eesti demokraatia seisukohalt kasulik või kahjulik?
Kui kartellihoiak erakondade hulgas süveneb, siis ei jää midagi muud üle kui hääletada sõltumatute poolt, et protesti väljendada. Ma pole veel nii kaugele jõudnud, kuid on täitsa mõeldav, et ma kunagi jõuan.
•• Kas te tõesti arvate, et Eesti erakonnad saavad liiga hästi läbi? Mõned arvavad, et nad purelevad alalõpmata.
See on valikuline. On justkui vaikne kokkulepe, mille pärast pureleda. Näiteks astmeline tulumaks, mida ma muide pooldan, selle pärast on kokkulepe pureleda. Aga kui teha ettepanek, et kõikide erakondade finantsid peaksid olema avalikumad, siis tuleb ühisrinne. Kui tuleb ettepanek, et riigipoolset erakondade toetusraha kahandada, siis tuleb ka kõikide parlamendiparteide ühisrinne. Sõltumatute kandidaatide võimalus peab olema ja tuleb vaadata, et valimisreegleid nii ei kitsendataks, et nende kandideerimine tehtaks praktiliselt võimatuks.
•• On piisavalt palju inimesi, kes ütlevad, et mis see nende üksik hääl ikka loeb. Oskate te neid kuidagi homse puhul julgustada?
Kui ma valimispäeval Eestis olen, siis ma võtan vaevaks kõndida valimisjaoskonda, mis ei ole mulle mingisugune vaev. Mulle meeldib kõndida, see on mu hea tervise üks avalikke saladusi. Valimisjaoskonnas käimine on mu tervisele kasulik, selle asemel et päevad otsa laua taga istuda ja midagi kirjutada. Üldiselt politoloogid imestavad selle üle, et just nagu ühe inimese hääl loeb nii vähe, et just nagu igal üksikul inimesel ei peaks üldse olema põhjust valima minna. Miks inimesed ikkagi valimas käivad? On tunne, et see on kodanikuõigus ja kodanikukohustus. See annab õiguse pärast nuriseda. Kui keegi iriseb parlamendi ja valitsuse kallal, aga ise pole teinud seda väikest sammu, et katsuks kõige soodsama kandidaadi poolt hääletada, siis võib talle öelda: „Mokk maha!” See, kes arvab, et kodanikul on ainult õigused, ei saa demokraatiast aru. Õigused on alati tasakaalus kohustustega ja õigused, mida ei kasutata, pikapeale kaovad. See, kes ei viitsi kõndida, kaotab pikapeale kõndimise võime. Inimene demokraatlikus ühiskonnas, kes ei viitsi valida, aitab kaasa sellele, et valimisõigust kunagi polegi enam.
•• Viimastel aastatel on räägitud seda juttu, et kodanike valikuvabadus kahaneb. Reaalse mõjuga erakondi jääb vähemaks ja vähemaks, suured parteid muutuvad aina suuremaks ja suuremaks. Kas on tõenäoline, et Eestis erakondade arv oluliselt väheneks?
Erakondade arv läbilõikes oleneb väga tugevalt valimisreeglitest. Kui on ühe mandaadi ringkonnad, siis saab seal ainult üks võita ja kujuneb kahepartei-süteem, nagu suurema osa ajast on olnud USA-s ja Inglismaal. Kui on suuremad ringkonnad, on rohkem ruumi enamatele parteidele. Eestis paneb piiri peale viie protsendi künnis. Kui on viie protsendi künnis, kui mitu parteid võiks üldse parlamenti saada?
•• No… ma polegi sellele mõelnud. Kõik, kes üle viie protsendi saavad… ee…, mis teeb 20. Õnneks meil neid nii palju pole.
Need äärmused on päris tähtsad loogilistes mudelites. Vähemalt üks partei pääseb riigikokku, maksimaalselt 20. Siis on parim hinnang ühe ja 20 geomeetriline keskmine, mis on 20 ruutjuur, mis on umbes 4,5. Tasakaalu olukord praeguse valimissüsteemi korral on neli-viis erakonda. Kui on üle viie partei, siis on surve mõnedel parteidel ära kaduda või liituda. Kui jääb kolm parteid, siis hakkab tulema märgatav surve uusi parteisid juurde luua, et erilisi huve väljendada. Ja mõni partei võib lõhki minna. Nii et allapoole nelja-viie võib langeda, aga mitte püsivalt.
•• On selline olukord tervislik?
See, et on valikuvõimalusi ainult kahe partei vahel nagu Ameerikas, annab väga tunda, kui need kaks erakonda sama juttu räägivad. Nelja-viie puhul saab esindada vaesemate huvisid ja jõukamate huvisid, saab esindada maainimeste huvisid ja linna omi. Saab esindada venekeelsete ja eestikeelsete kodanike erihuvisid. Erihuvi mõõtmeid on demokraatlikus ühiskonnas kolme kuni viie jagu. Üle viie partei ei peaks olema, siis tulevad juba liiga haprad koalitsioonid, aga alla kolme läheb ka kehvemaks minu arvates.
•• Kas teie arvates on neil valimistel ka mingit teemat, millest pole piisavalt räägitud?
Millest tahaks rääkida pidevalt, on see, et oleks sõbralikum omavaheline suhtlemine, mis ei välista võistlust. Nagu spordis – seal võisteldakse nagu elu eest, aga ei olda seejuures üksteise peale vihased ja saadakse aru, et võistlus käib teataval areenil. Inimesega, kellega poliitiliselt võisteldakse, võib ka rahulikult korvpalli koos mängida.
•• Toompeal, ma tean, mõned isegi mängivad korvpalli koos.
See on teretulnud, et ei võeta vastaseid vaenlastena. Eestis kindlasti on praegu tööpuudus suur ja see jutt, et igaüks on oma õnne sepp ja vaesed võivad ära surra, aita Eesti edukaid, teisi pole vaja aidata – see on tasakaalu küsimus. Üks äärmus on see, et kõiki laisku toidetakse ühiskonna kulul, teine äärmus on, et inimesed, kellel ei ole tervist või võimeid, elavad liiga viletsalt. Mul on tunne, et Eestis peab praegu ühiskondlikku hoolimist rohkem rõhutama.
•• Kas see hoolimine ja sõbralikkus peab väljenduma ka kuidagi aineliselt?
Aineliselt tähendab see seda, et jah, makse tuleb tõsta. Ega ei saa kehvemaid ja haigemaid rohkem toetada, kui selleks riik makse kogub. Ja praegu on mõned Eesti maksud, näiteks tulumaks, kaugelt liiga madalad. Tulumaksul peaks olema rohkem astmeid. Need, kellel elus on paremini vedanud, kellel on suurem sissetulek, ärgu nad arvaku, et nad on kõik selle saanud ainult omaenda teenetega. Nad on seda saanud ka seetõttu, et nad on olnud heas ühiskonnas, neil on vedanud. Ja kellel on vedanud, peaksid ka rohkem ühiskonnale tagasi andma ja nad peaksid selle üle uhked olema. Ega see ei tähenda, et Eestis maksukoormus madal oleks. Sotsiaalmaksu osas on Eestis maks vägagi kõrge ja see on vale.
•• Mis me siis selle sõbralikkusega teeme, sõbralikuks hakkamise seadust ei saa ju vastu võtta?
Ei, see hakkab kodust peale. See hakkab peale sellest, et kodus üksteisega kenasti räägitakse, ei saada lühiajalist rahuldust teise torkimisest või nöökimisest. Ma näen, et seda vastastikust nöökimist on sõpradel ja perekonnaliikmetel Eestis natuke rohkem, kui vaja oleks tervisele ja läbisaamisele. Kui inimestel, kes üksteisega iga päev kokku puutuvad, on teravad harjumused, eks see kandub poliitikasse ka üle. Aga seda ei saa ülevalt lahendada, seda peab igaüks lahendama oma kodust ja töökohast.
•• Räägime teiste riikide poliitikast ka. Praegu on Põhja-Aafrikas ärevad ajad, ka riigis, kus teie omal ajal elanud olete, Marokos. Mis tunnetega te sündmusi selles piirkonnas jälgite?
On hea meel, kui diktaatorid ja absoluutsed monarhid langevad, samal ajal ei maksa ka väga loota, et inimesed oskavad demokraatiat kasutada. Kui hakata tagasi mõtlema, kui palju oleme meie Eestis märkamatult juurde õppinud 20 aastaga, mida me alguses ei teadnud. Meil oli ikkagi teatav demokraatia praktika eelmisel iseseisvusajal. Nõukogude Liidu lagunemisel olid meil, venelastel, ukrainlastel ja kirgiisidel põhimõtteliselt sama lähtepunkt, et demokraatlikku ühiskonda üles ehitada. Me näeme, mida on kirgiisid sellega peale hakanud ja mida on venelased peale hakanud. Kõigepealt, demokraatia vajab kompromissiharjumust. Aga diktatuuri ja absoluutse valitsemise olukordades eelistatakse „minu võitu”. Kaotust ja kompromissi peetakse üheks häbi-väärseks asjaks. See peab muutuma Egiptuses ja mujal, et nad saaksid aru: järjestus on minu võit, kompromiss ja minu kaotus. Ja siis tuleb juurde veel viimane faas, kus hea kompromiss on parem kui minu täielik võit, sest minu täielik võit võib kibestada teisi inimesi, kellega ma edaspidigi pean asja ajama. Seda hoiakut pole Põhja-Aafrikas paratamatult saanud harjutada.
•• Mis te arvate, kas doominokive on veel langemas?
Küllap on. Kuigi muidugi teeb vahet, kui nüüd Gaddafi peaks uuesti jalule saama, siis jäävad ka teised doominokivid paremini püsima. Kui Gaddafi langeb, siis juba pärast kolme revolutsiooni hakkavad teised kivid seda enam võbisema. Ja mitte ainult Lähis-Idas, vaid Pekingi valitsejad tunnevad väga tugevalt omaenda doomino võbisemist. Revolutsioonid ei teki siis, kui rahvas on väga maha surutud. Tihtipeale tekivad nad just siis, kui olud hakkavad natuke paremaks minema ja ootused tõusevad veel kiiremini kui olud. See oli Suure Prantsuse revolutsiooniga nii. Ja kui vaatame, kui palju olme Hiinas on viimase kümne aastaga paranenud, siis on võimalik, et nad hakkavad leivale lisaks ka liha ning seda ja teist hakkavad tahtma. Peking on väga mures praegu.
•• Praegu olete Ameerikas, seal on uue alguse tunne kadumas. Kuidas te sealset ühiskondlikku hingeseisundit kirjeldaksite?
Hämmastav, et Ameerikas on inimestevaheline suhtlemine rohujuuretasemel palju sõbralikum kui Eestis ja käitumisviise on ka lihvitud viimase 30 aasta jooksul. Lapsi õpetatakse mänguväljakul asju jagama. Arendatakse teadlikult kompromissi ja läbisaamise harjumusi. Ja ometi on isiklikul tasemel sallivas ühiskonnas poliitika läinud aina teravamaks. Seal on kujundatud ühemandaadilised ringkonnad, mis on nii välja venitatud kujuga, et kahte piirkonda ühendab ainult üks maantee. Enamik on sellised ringkonnad, kus see, kellel on võim, on mugav enamus. Statistiliselt saab välja arvutada, milline on selle majade rühma hääletamisprofiil. Kui olla sellises ringkonnas, kus saad kindlasti tagasi valitud, siis ei pea teise partei valijatega üldse arvestama ja pead rohkem arvestama oma partei kõige ägedamate valijatega. See viib polariseerimisele. Käiku on läinud ka hoiak, et riik on halb peremees. Ameerika tervishoid on katastroofiline. Kui töö kaotad, siis kaotad ka tervisekindlustuse. Isiklikult makstes on need summad kohutavalt suured. Arvatakse, et vanaduspension tuleb kuskilt taevast, mitte teiste inimeste maksudest. Side riigi ja maksudega on rahva arusaamast ära kadunud.
•• Tagasi kodutandrile. Jõuame ka ühe teie pikaajalise lemmikteema juurde, milleks on Eesti iive. Kui te vaatate viimaste aastate suundumusi, kuivõrd rahul te sellega olete, kuhu Eesti liigub?
On väga rõõmustav, et praegu pole sündimus langenud, aga ega see sündimus vahepeal kunagi taastootmise määra pole saavutanud. Aga sama laste hulga puhul ühe mehe ja naise kohta tuleb peatselt uus langus. Me peame praegu elu eest pingutama, et iive tõuseks. Jätame kõrvale riikliku toetuse, võtame psühholoogia. Meil on kujunenud normaalseks arusaam, et on kaks last. Nagu ideaaliks. Aga ideaaliks peaks olema kolm, sest mitmetel põhjustel me ideaale ei saavuta. Kui ma ütlen, et mul on seitse lapselast, siis öeldakse, et oi kui palju. Ma ei ole hakanud tegema süstemaatilist uurimistööd, mitu lapselast oleks teie arvates normaalne. Peaks olema selgesti üle nelja lapselapse. Kui ühiskond on stabiilne, ei kasva, ei kahane, siis normaalne on keskeltläbi viis lapselast. Tammsaare oli iibele kasulik, kui ta kirjeldas mitmelapselist taluperekonda, aga ta peegeldas ühiskonda, kuid ka kirjeldas, et Indrekul oli ainult kaks last. Kole palju kahju on meile teinud Oskar Luts. Tema tegi Arnost ainsa lapse, Teelest tegi tüdruku, kellel oli ainult üks õde, Joosep Toots – kah ainus laps. Seda ajal, kui tüüpilises Eesti talus oli kaks-kolm last. Oskar Luts oma Kevades surus psühholoogiliselt ühe lapse normi poole. Seda me peame endale teadvustama, et psühholoogiliselt on vaja lahti saada Tootsi ja Arno Tali mudelist. Et ei peetaks kolme lapse perekonda juba ebanormaalseks.
•• Mis võiks olla Eestis siht? Mõned räägivad viiest rikkamast, mõned igavast põhjamaast.
Kõigepealt unistus, et 15 000– 17 000 sündiva lapse asemel oleks 22 000 last, sest muidu me arvuliselt ei püsi. Sellega on väga tihedalt seotud, et meil oleks omavahel sõbralik läbisaamine, sest kust need lapsed tulevad, kui vanemad üksteist kiusavad? Aga miks me peaksime olema igav põhjamaa ja huvitavust saab siis, kui on kirevust? See tähendab, et on põhjamaa, mis kasutab ära vene kodukeelega eestlaste olemasolu ega näe vene kultuuri tingimata ohuna, vaid rikastava tegurina.
