REIN TAAGEPERA: Valimissüsteemi tuleks muuta
Jaak Aaviksoo lisab: “Mina ei ole veendunud, et oleme leidnud parima valimissüsteemi.” Mina sõnastaks selle veelgi kindlamalt: olen veendunud, et praegune süsteem pole parim. Praegune riigikogu valimissüsteem on liiga keeruline. Selle tootis poliitiline kauplemine Toompeal, kust valimissüsteemide asjatundjad eemale jäeti. Praegust valimissüsteemi on võimalik lihtsustada. Kas aga eelmainitud kahe süsteemi tulemused meeldivad, see jäägu iga lugeja enda otsustada. Nende toime oleks aga järgmine.
Esimene võimalus
Lihtenamus ühekohalistes ringkondades on levinud Briti taustaga maades. Mida väiksem on parlament, seda suurem on sellises süsteemis suurima erakonna ülekaal. Praktika kinnitab loogilist teooriat, et suurima partei kohtade arv on läbilõikes kohtade koguarv astmes 7/8. See tähendab, et suurimal erakonnal on Grenada saarel umbes kümme kohta 15-st (tervelt 69%!) ja Briti parlamendis ootaks umbes 289 kohta 650-st (45%), kuigi tegelikult on olnud natuke rohkem: 53%.
Kui on kokku 101 kohta, saaks suurim erakond neist umbes 57 (56%). Sarnase kohtade arvuga on Norra, kus lihtenamust ühekohalistes ringkondades tarvitati aastail 1882-1903. Kohti oli 114 ja suurim erakond sai läbilõikes 68. (Allikas: Taagepera ja Ensch, “Institutional determinants of the largest seat share”, Electoral Studies 25: 760-775, 2006.)
Kui palju erakondi üldse parlamenti mahuks? Napilt üle nelja. Kui suurimal erakonnal on 56% kohtadest, siis on ülemaailmne keskmine jaotus erakondade vahel 56-39-4-1. (Allikas: Taagepera ja Allik, “Seat share distribution of parties”, Electoral Studies 25: 696-713, 2006.) Häälte suhe oleks palju ühtlasem: protsendid läbilõikes 39-34-15-9-... See tähendab, et ülemaaliselt suurim erakond on esikohal ka enamikus ringkondadest ja saab suure preemia, teine erakond tuleb omadega tasa ja ülejäänud saavad hea hulga hääli, ent tulevad harva ringkonnas esimeseks. Järgmistel valimistel võivad kahe suure erakonna hääled ja kohad ümber asetuda, ent kontrast kohtade arvus püsib. (Allikas: Taagepera, “Predicting Party Sizes”, Oxford University Press, ilmumas 2008.)
Niisiis, umbes sellise häälte-kohtade jaotuse suruks peale lihtenamus 101 ringkonnas, sest see soosib suurimat erakonda. Iga lugeja otsustagu ise, kas tulemused talle meeldivad. Eesti põhiseaduses esitatud häälte ja kohtade proportsionaalsuse nõudest on asi igatahes kaugel. Hea on muidugi, et igal valijal on üks selge rahva-
esindaja oma ringkonnast – kuid enam kui pooltel juhtudest mitte sellest erakonnast, kelle poolt ta hääletas! Ja kui tahta, et valijate häältel oleks võrdne kaal, siis peavad ringkonnad olema võrdse hääleõiguslike arvuga. Kuna inimesed liiguvad, peaks ringkonna piire tihti ümber paigutama. Seda aga võib võimupartei kasutada enda kasuks. Ameerika Ühendriikides on selline legaalne sohk (gerrymander) liigagi levinud.
Teine võimalus
Mis juhtuks aga siis, kui Eesti oleks üksainus valimispiirkond, kus 101 enim hääli saanud kandidaati võidavad? Kui erakonnad valijaile juhiseid ei saada, annaks 70% valijaist hääle kas Savisaarele, Ansipile, Laarile, Padarile, Strandbergile või veel paarile hästi nähtavale kujule. Kellele ülejäänud 90 kohta lähevad, umbes 30% häälte alusel, on üsna juhuslik. Mida silmapaistvam on juht, seda halvem tema parteikaaslastele! Tegelikult katsuksid erakonnad oma valijaid juhatada: kui asute Vaivaras, andke hääl meie kandidaadile V, kui aga Elvas, siis kandidaadile E.
Kui erakond arvab saavat 20% häältest, siis on tal mõistlik üles seada ainult umbes 20 kandidaati, sest liigseile kandidaatidele antud hääled lähevad kaotsi. Kui hiljem osutub, et hääli piisanuks ka 24 koha võitmiseks, siis kahju küll, neid kohti erakond ei saa, sest pole kandidaate. Kui aga osutub, et erakond sai ainult 16% häältest, siis võivad pooled 20 kandidaadist napilt välja jääda. Sama juhtuks siis, kui liiga paljud valijad erakonna soovituse vastaselt siiski hääle tippjuhile annaksid. Selline kooskõlastamine käib parteidele tegelikkuses üle jõu, samuti pole vastavat teooriat.
Iga lugeja otsustagu ise, kas sellise toimega süsteem talle meeldib. Igatahes pole reeglit “M esimest kandidaati võidavad” kuskil suurtes ringkondades või ülemaaliselt rakendatud. Jaapan kasutas seda kaua, aga ainult kolme- kuni viiekohalistes ringkondades. Sealgi tekitas kooskõlastamine raskusi keskmiselt suurtele erakondadele – ja lõhestas suurimat. Nii et Jaapan loobus sellest süsteemist kümne aasta eest.
Jaapani süsteemi nõrgad kohad kõrvaldab Iiri ja Malta “üksik ülekantav hääl”. Valijad järjestavad nii palju kandidaate kui soovivad. Kõige edukamate kandidaatide liigsed hääled kantakse üle järgmise eelistuse alusel, samuti kõige edutumate, väljalangevate kandidaatide omad. Kui valija oma esimest eelistust ei saa, siis teise või kolmanda enamasti ikkagi.
Seda meetodit tarvitati Eestis ülemnõukogu valimistel 1991. aastal. Iirimaal ja Maltas pole ringkonnas üle viie koha, sest tosinate kandidaatide järjestamine lööb valijail silme eest kirjuks. Üksik ülekantav hääl oleks üks tõsine variant, mida kaaluda. Teine on praeguse süsteemi lihtsustamine, jagades kõik kohad olemasolevate ringkondade raames ning loobudes ülemaalisest jagamisest ja künnisest.1
