REIN TAAGEPERA: Venemaa: vaoshoidmise strateegia
Ta võiks ka end uuendada ja päästa, järgides Charles de Gaulle’i, kes vabanes pärast võimule saamist paugupealt asumaadest. President de Gaulle sai aru, et kauged ja etniliselt erinevad valdused, mis 19. sajandil tugevdasid riigi võimsust, on ammu muutunud taagaks. Moskva enda de Gaulle’i aga silmapiiril pole. Ressursside vastupidine, impeeriumi hoidmiseks ja laiendamiseks suunamine kiirendab sisemist kõdu.
Venemaa sisemajanduse kogutoodang on maailmas üheteistkümnendal kohal, jäädes maha Itaaliast ja Brasiiliast. Kõik varjuküljed, mida kommunismist vabanemine Venemaast lääne pool on kaasa toonud, on Moskva impeeriumis hullemad – aga ilma et selle hinna eest oleks majanduse tervenemist ette näidata. Meeste keskmine eluiga on langenud 58 aastale. Majanduse struktuur on sama viltu kui Saudi Araabial. Siselennuühendusist on järel veerand ja mõnigi keskus, kus pole teid, on isoleeritud.Ka naftatoodang hakkab peatselt langema. Niimoodi impeeriumi ei hoia. Eriti mitte siis, kui aur läheb laienemisele. Aga vanu tanke on, ja tuumarakette kah.
Anda aega kõduneda
Mida siis saavad teha maailm ja eriti impeeriumi otsesemad märklauad? Võita aega. Anda aega kõduneda. Kuidas? Selles suhtes võivad maailma ja lähinaabrite huvid erineda.
Eestis nõuavad paljud läänemaailmalt Moskva ohjeldamiseks kiireid ja jõulisi samme. Selle ootuse kõrval paistab kõik, mis tegelikult tehakse, läänemaailma jõuetu allakäigu märgina. Nii see ei tarvitse olla. Nendel on teistmoodi geograafia ja ajamõõde. Eesti huvides on seda realistlikult arvesse võtta, selmet ekslikult ahastada, et lääs ikka ei tunne Moskvat.
Võrdluseks tuleb meenutada möödunud poolsajandit. Külma sõja alguses tuli diplomaat ja politoloog George Kennan välja N Liidu vaoshoidmise strateegiaga (containment): Nõukogude Liidu mõjuvõimul ei lasta laieneda, kuid ei katsuta seda ka tagasi suruda. See püsis lääne käitumise alustalana ja lõpptulemus oli hämmastavalt edukas. Vaoshoitud impeerium ei vajunud kokku mitte paugu, vaid visinaga.
Vahepealsed 40 aastat olid läänemaailmale väga head ja Ida-Euroopale õige kehvad. Ühel pool erakordne rahu ja õitseng, teisel pool traumeeriv viletsus. Meile halb, neile hea. Vahepeal polnud sugugi selge, kas vaoshoidmine toimib. Kommunism valgus edasi Kuubasse, Vietnami ja mujalegi – ja samal ajal ükski kommunismibloki maa ei suutnud sellest vabaneda. See võis paista nagu sõjaeelne Müncheni rahustamistaktika aegluubis. Aga aeglane München on hoopis teine loom kui välk-München.
Need aeglased pindala kaotused andsid aega teistele arengutele. Kommunistlik monoliit pragunes seesmiselt. Moskva ei saanud enam käsutada Jugoslaaviat, Hiinat, Albaaniat, Kuubat ega Vietnami. See ala, kus Moskva võis vajaduse korral toorest jõudu tarvitada, kõdunes ühiskondlikult ja majanduslikult.
Läänes räägiti alguses ka Moskva võimu aktiivsemast tagasirullimisest. Selleks andis ainulaadse võimaluse Ungari ülestõus – ja tagasirullijad paljastusid armetute bluffijatena või siis kainete küünikutena, kes omaenda juttugi polnud tõsiselt võtnud. Ungari 1956 oli läänemaailma jaoks viimane tagasirullimise võimalus. Hiljem riskinuks see vallandada sellise tuumasõja, mis võinuks hävitada mõlema poole suurlinnad. Milleks sellega riskida, kui võita polnud lääne seisukohast midagi peale heateo idaeurooplastele? Kui neilegi. Vähemalt üksvahe oli ju ka Tallinn USA rakettide automaatsete märklaudade hulgas, juhul kui olnuks põhjust kahtlustada, et Nõukogude Liidu raketid on teel. Vabastamine olnuks ränk.
Ärplemine ja kindlus
Läänes elanud Ida-Euroopa põgenike hulgas oli neid, kes mure ja kahjurõõmu seguga ennustasid, et kui Moskvat Ida-Euroopast välja ei suruta, rulluvad Vene tankid paratamatult Atlandini. Nad pidid pettuma. Nii vihastav, kui see ka polnud, oli siiski võimalik saavutada jõudude tasakaalu piiriga keset Euroopat.
Mõni maa pääses vaevu. Vaoshoidev lääs poleks Soome või Kreeka kaitseks sõtta läinud. Kreeka punaste partisanide edasitungi lõikas läbi Moskva-Belgradi tüli. Soome oli veelgi kõrvalisem ja läänemaailm oli selle juba maha kandnud. Kuid mis päästis, oli Soome enese kaine kindlameelsus. Ärplemine ja kindlameelsus on muide kaks eri asja. Naiivne oleks naiivseks pidada neid, kes on paremini hakkama saanud. Kes tunneb Moskvat paremini: kas see, kes on Moskva ikke läbi teinud, või see, kes on osanud seda vältida? On mõtet õppida püsimajäämise veteranidelt.
Kui eelnev vaoshoidmise strateegia läänel nii hästi välja tuli, siis pole üllatav, et seda katsutakse korrata. Meie kogemus ütleb: kui tankid kord juba liikuma hakkavad, siis oleme ohus meiegi. Läänepoolne (ja põhjapoolne) kogemus on, et tankid jäävad enne neid seisma – seda juhul kui rääkida vaikselt ja hoida varus küllalt suurt nuia (nii oli USA presidendi Teddy Roosevelti üldisem soovitus).
N Liidu armetu vari
Lääne-Euroopale paistab oht märksa väiksem kui 60 aasta eest. Venemaa on Nõukogude Liidu armetu vari kõiges muus kui tuumarakettides. Ta sõjavägi ei seisa Elbel, vaid Dnepri taga, nii et elastset taandumisruumi on. Kena, kui Ukraina vastu peab, aga Lääne-Euroopa on ennegi ilma Ukrainata hakkama saanud. Kui tülitsevad läänemeelsed mängivad end seal Moskvale välja, ei kujuta keegi läänes ette, et Ukrainas hoogu kogunud Vene tankid kohe läbi Fulda lõhe põrutavad.
Gruusia on kaugemalgi kui Ukraina, aga ühes suhtes nahale ligemal. Gruusia (aga mitte Abhaasia või Lõuna-Osseetia) kaudu voolas enne rünnakut umbes 4% Lääne-Euroopas tarbitud naftast. See on väike osa, ent selline osa, mis ei olene Moskvast, Iraanist ega araabia maadest. Seda on mõtet kaitsta, et mitte liiga palju sõltuda Venemaa naftast – aga jällegi ainult teatava piirini. Jah, 30% euroliidu vedelkütusest tuleb Venemaalt või selle kaudu, aga tervelt 70% Venemaa naftarahast tuleb euroliidust. Kui tarnimine peaks katkema, pole üldsegi nii selge, kumb on kummal õrnemast kohast pihus.
Ida- ja Kesk-Euroopa ning Balti riikide suur õnn on, et nad juba kuuluvad Euroopa Liitu ja NATO-sse. See sunnib neid liite ka Eestit kaitsma, kui nad ei taha end täiesti jõuetuks kuulutada – välja arvatud eriolukordades, mille juurde tuleme. Soovitav oleks muidugi väikesegi NATO üksuse kohalolek Eestis. Kellelgi polnud illusiooni, et paarsada USA sõdurit suutnuks Lääne-Berliinis Moskva rünnakule vastu panna. Aga Washington teadis, et Moskva teab, et rünnak nende paarisaja vastu tähendaks automaatselt sõda USA-ga. Millises olukorras jääks NATO kõrvale, isegi kui NATO garnison on kohal? Kujutame ette, et Hispaanias tuleb kodusõda. Seda on ju juhtunud. Sel puhul NATO ei oska, ei taha ega tohigi legaalselt sekkuda. Samasuguses kimbatuses oleks ka Euroopa Liit. Näiliselt kodusõjalikku olukorda, ka väljastpoolt provotseeritut, tuleb elu eest vältida. Kui kriis on käes, on selleks hilja. Sellega peavad tegelema praegu nii valitsus kui ka ühiskond. Ei paista, et seda küllaldaselt tajutaks, isegi pärast mullust häirekella.
Ebamugav tarkus
Mida on vaja teha? Valitsusliikmed ja ametnikud peaksid teadlikult käima Narvas sama tihti, kui nad käivad Tartus. Käima nii rääkimas kui ka kuulamas. Venekeelne televisioon peab jalad alla saama. Vene või muu emakeelega kodanikke tuleb aktiivselt värvata riigi- ja ühiskondlikesse ametitesse. Muidu täidetakse need kohad oma tuttavatega ja venekeelsetel eestimaalastel jääb tunne, et neil pole mingit eelist võrreldes halli või võõrpassi omanikuga.
See Moskva vaoshoidmise jutt on ebamugav. Me tahaksime Euroopa ühishuvid Lääne-Euroopa eest ise ära defineerida. Kui me siis ei saa Lääne-Euroopat vastavalt käituma, võime vähemalt õhata, et küll nad on naiivsed või arad, et Moskvale alla vannuvad. Ja võime uskuda, et kui nad meid hätta jätavad, siis jäävad ka ise varsti hätta. Kõige vastikum on mõelda, et nemad ise sel puhul hätta ei sattugi. Nagu pärast Teist maailmasõda.
Lääne-Euroopa oletatava naiivsuse ja lodevuse kallal tänitamine pole meie huvides, sest viib meid reaalsusest kõrvale. Targem on aru anda, miks ja kuidas Lääne-Euroopa huvid erinevad mõneti meie omist. Seda teades leiab paremaid võimalusi ühispinna loomiseks.
Keegi ei tee häält meie huvide eest, kui me seda ise ei tee. Meie huvides on selgemaks saada, mis on meie huvides. Oleme üldiselt paremas olukorras kui Soome 1940-ndate lõpus oma nõrkuste ja traumadega. Vaoshoidmise strateegia võib toimida meie kasuks, kui me suudame möönda selle raamistiku olemasolu.
Kas impeerium vajub kokku paugu või visinaga? Parim lootus on, et mitte kummagagi. Kindlameelne, ent suhteliselt sõbralik vaoshoidmine annab pikapeale uuele sugupõlvele Moskvas aega deržaava võltsideaalist vabaneda. Siis võib ka Venemaa püsida ja areneda.
