Rein Toomla: Jüri Ratase valikud

Kui Jüri Ratas oleks Keskerakonnast lahkunud, poleks selles sammus olnud midagi uut. Me saame nimetada terve rea erakondlikke tipp-poliitikuid, kes mingil ajal mingil põhjusel on keeranud oma erakonnale selja. Kuid taoliste seljakeeramiste puhul on peidus üks aga – imevähe on selliseid näiteid, kus tipp-poliitik on saavutanud tipp-poliitiku seisundi ka uues erakonnas.

Vaatleme kõigepealt tipp-poliitikuna valitsuse liiget. Terve rida endisi ministreid on erakonda vahetanud. Kui võtta aluseks lahkumine sellisest erakonnast, mis jätkas tegutsemist, siis taolisi ministreid on alates 1992. aasta valimistest olnud 17. See number teisiti öelduna tähendab, et ligikaudu iga seitsmes minister on mõni aeg pärast ametist lahtisaamist otsustanud, et muus seltskonnas on parem. On seda vähe või palju? – las see küsimus jääb praegu vastuseta.

Nüüd imevähestest näidetest. Neid on tegelikult kaks. Ülal ma vältisin nimede esiletoomist, seekord võib nad välja ütelda. Kaido Kama on olnud justiitsminister Isamaa poolt ja siseminister Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakonnast. Teine näide on värskem ja vast ka rohkem tuntum – Sven Mikser oli Keskerakonna kaitseminister tosin aastat tagasi, nüüd on ta samuti kaitseminister, kuid juba Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt. See tähendab, et ainult väga vähesed erakonnast lahkunud tipp-poliitikud on jõudnud tippu tagasi.

Kuid Jüri Ratas. Kindlasti on riigikogu aseesimees tipp-poliitik ja ka selles seltskonnas on olnud lahkumisi – neli aseesimeest on leidnud, et õigem erakond on miski muu -, teise partei kaudu jõudis uuesti tippu ainult Peeter Kreitzberg. Tahaks väga loota, et enam-vähem kõik kas riigikogu juhatusse või valitsusse jõudnud poliitikud teavad ligikaudugi erakonnast lahkuda otsustanud kolleegide saatust. Arvatavasti teab seda ka Ratas. Kui nii, siis pole tema otsuses jätkata Keskerakonna ridades midagi eriti üllatavat – tulevikku silmas pidades hoopiski loogiline samm.