Kui Närska ei suuda oma väidet tõestada, siis ei suuda seda ka Ansip. Sisuliselt on meil praegu olukord, kus on Närska sõna Ansipi oma vastu.

Asjalood võivad olla nii nagu Närska ütles, aga võivad olla ka teisiti. Ta oleks pidanud sellega arvestama, et üsna riskante on nüüd 20 aastat hiljem välja öelda sellist asja, mida ta ei saa tõestada.

Avaldatud artiklist võib välja lugeda, et Ansip ei pruukinud füüsiliselt üldse 2. veebruaril sündmuskohal olla. See on väga võimalik, et teda tol päeval Tartus nähti. Ta töötas ju Närskaga samas majas ning nad võisid kasvõi juhuslikult kohtuda.

Praegu jääb ainukeseks allikaks Närska sõna. Selliste delikaatsete asjade puhul jääb sõnast väheseks. See on väga tõsine süüdistus ning kui see peaks olema tõene, siis näitab see inimese meelsust. Vähemasti tänase loo põhjal ei saa mitte kuidagi moodi tõestada.

Tõene on pool aastat hiljem Tartu rajoonikomitee pleenumil Närska poolt öeldu. Need ütlused on protokollitud ning nendega tuleb arvestada.

Tekib küsimus, kuidas avalik arvamus peaks taolistesse asjadesse suhtuma. Kui me räägime süüdistajast ja süüdistatavast, siis üldreeglina avalik arvamus asub süüdistatava poolele.

Praegu tuleb mängu teine mõõde. Süüdistatav on peaminister. Igal peaministril on poliitilisi vastaseid rohkem kui ta sooviks. Siinkohal võib suur osa avalikkusest asuda süüdistaja poolele, hoolimata sellest, et süüdistaja ei saa oma väidet kuigi korrektselt tõestada.