Rein Veidemann: Oksaneni kuvand eestlastest on vastuoluline
-Möödunud nädalal toimunud Helsingi raamatumessil leidis aset debatt Sofi Oksaneni ja Eesti ajaloo üle, milles ka teie osalesite. Milliste märksõnadega teile sealne arutelu meelde jäi?
Üha rohkem ja rohkem koondub tähelepanu Oksaneni fenomeni ümber. Raamat on omandanud enda ümber mingisuguse mulli ja liigub nüüd koos sellega. Kuid, kas seal on ka meediamull?
Arutasin Kaplinskiga (Jaan Kaplinski – toim.), et seal on mingisugune mütoloogiline arhetüüp, mis töötab ja toimib, kogub lugejaid ning nii ta läheb ühest keelest teise. See on vana lugu, et kui kuskilt lööb mingi kirjandusteos läbi, siis ta hakkab nagu lumepall, koguma üha uut lisaenergiat. Samal ajal tähendab see seda, et teose lähedale tuleb kriitikuid arutama selle üle, mis on see, mis seal lugejamenu tagab.
-Kas on hea või halb, et Oksaneni nägemus Eesti ajaloost maailmas võrdlemisi jõudsalt levib?
See on vastuoluline olukord. Ühelt poolt, kui võtta seda teost lähiajaloo kirjandusliku kujundina, siis ta annab eestlastest ja sellest ajast võrdlemisi ühekülgse pildi. Eestlasi kujutatakse rahvana, kes on kannatanud ning kelle elus oli ka sõja järel väga palju primitivismi, kättemaksu, vägistamist.
Selline kuvand liigub nüüd tänu Oksaneni raamatule. Öeldakse, et ärge võtke seda nii, see on ainult kirjandus. Siin tekibki kummaline vastuolu, kui võtta seda kirjandusena, mille alus, prototekst ehk tegelikkus ja prototüübid võiksid olla mis tahes ühiskonnas.
Igas ühiskonnas on vägistamisi, kättemaksu armastuse nimel, reetmist armastuse nimel, need ongi arhetüüpsed olukorrad, mis seal toimivad, ainult kulissid on võetud siinkohal Eestist ja see teebki selle pildi vastuoluliseks.
-Murettekitav asjaolu on siis see, et Eesti ajaloost luuakse liiga tumedates värvides pilt?
Iseenesest ei ole see nii. See on kirjanike ja loojate vabadus. Ei saa öelda, kas see on ärritav ja murettekitav. Näiteks Ene Mihkelsoni romaanid „Katkuhaud“ ja „Ahasveeruse uni“, käsitlevad samuti sama aega. Ka Jaan Kaplinski „Seesama jõgi“, on nõukogude aja peegeldus.
Nad teevad seda mitte sellises kriminaalsüžee raamistikus, vaid esitavad seda eestlaste endi psühholoogilise läbielamise traumaatilise kogemuse ning teevad seda väga tugeva sotsiaal-psüholoogilises sügavusega. Ma ei saa öelda, et Oksaneni teos hiilgaks mingisuguste psühholoogiliste sügavustega. Seal on lihtsalt häbitunne, armukadedus, viha, kättemaks. Kui selle kaudu lõpuks inimene puhastub, siis see on kirjaniku õigus näidata seda. Nii on seda ka kriitikas esitletud, et Oksaneni teos aitab Eesti mälu puhastada.
-Kas Oksaneni käsitlus võib avaldada mingisugust mõju tänase Eesti mainele?
See on väga põnev küsimus. Arutasime tagasiteel koju seda Kaplinskiga. Loomulikult inimestel, kes Eestist midagi ei tea ja nende esimene kogemus Eesti kohta on Oksaneni raamat, siis neil on väga kerge ette kujutada, mis kujul see maa neile avaldub. See äratab huvi, nad tulevad siia ja leiavad eest päris tsiviliseeritud ning ilusa maa.
Meist võib jääda tõesti väga ühekülgne pilt, selline ühe lõike võimendamine. See on üks lõige Eesti ajaloost ja eestlastest, kuna seda markeeritakse väga täpsete ajalooliste areaalidega, aastaarvud ja kohad, siis ei saa öelda, et see on väljamõeldis.
Söandan võrrelda Oksaneni „Puhastuse“ retseptsiooni, romaani levikut ja selle leviku kaudu Eestis kujunevat pilti Hans Leberechti teosega „Valgus Koordis“, mis oli ka 1940-aastate lõpu tegelikkuse väga ühekülgne must-valge kujutamine. Raamat, mida ei peeta kirjandusteoseks, kuid kuulub siiski Eesti kirjandusajalukku, kas või kurioosumina.
See raamat oli kõige levinum (Eesti kohta käiv - toim.) teos maailma keeltes 1950-aastate lõpuni või 1960-aastate alguseni, mil Juhan Smuuli „jäine raamat“ sai tõlgitud rohkematesse keeltesse kui „Valgus Koordis“. Maailmas on väga palju eksootilisi keeli, kus Eestit esindab kirjandusteose kaudu ainult üks autor Leberecht oma raamatuga „Valgus koordis“.
