Link kopeeritud!

Reinsalu kaitseb Ojasood: aitab! Lõpetage kanakarja kambakas! Kahetsen, et tema juhtumi puhul naistevastase vägivalla hukka mõistsin

 (422)
Reinsalu kaitseb Ojasood: aitab! Lõpetage kanakarja kambakas! Kahetsen, et tema juhtumi puhul naistevastase vägivalla hukka mõistsin
Ekspress Meedia

Ken Kesey raamatus "Lendas üle käopesa" saab McMurphy'il õde Ratchedi juhendamisel toimuvast alandamisest villand ja ta käratab, et kanakarja kambakas ära lõpetataks. Just see tunne oli mul hommikul, kui lugesin massiüleskutset, et Ojasoo ei tohi aastapäevaetendust lavastada.

Ma ei tunne Ojasood. Küllap pole ta inimesena mingi kullatükk. Kui ma tema lepitusmenetluse juhtumi kohta omal ajal arvamust avaldasin, siis mõistsin ma naistevastase vägivalla hukka, kuid nüüd, tänase kirja valguses, lausa kahetsen seda avaldust. Sest avalik meelepaha võttis nõiapõletamise kollektiivse transi mõõtmed. Jäi mulje, et tabatud on kõige ilgem kurjategija meie maal. Tsikatilo.

Kas Ojasoo peaks ennast põlema panema?
Teda pole teda kohtus süüdi mõistetud, vaid tegemist oli lepitusmenetlusega, mis seaduse järgi oli ja oleks pidanud jääma ohvri huvides avalikkuse teadmata. Ojasoo, nagu lehest aru sain, täitis menetluse tingimused. Vabandas. Astus teatrijuhi töölt tagasi. "See on vähe! Vähe!" kõlavad karjed. Mida ta peaks tegema? Ennast põlema panema? See ei olegi vulgaarne kujund. Kuigi paralleel on vägivaldne, meenub mulle metoo# kampaania ja kõlanud süüdistused, mida meedia tuletormina lõkkele on õõtsutanud. Möödaminnes mainib meedia avalikkuse "teavitamiseks" ka enesetappudest. Jah, reaalsed lehes süüdistatud inimesed on ennast ara tapnud. Kas ahistas või mitte, keda see pärast huvitab. Küll jumal taevas omad ära tunneb! Kui puid raiutakse, siis laastud lendavad!

Samal teemal:

Solženitsõn kirjutas kunagi, et inimese saab ära tappa ka ametiühingukoosolekul. Poole sajandi pärast on tema sõnadel uus kontekst. Eestis sooritatakse aastas mitukümmend tuhat kuritegu ja palju rohkem väärtegusid. Ojasood veidral kombel pole kuriteos süüdi mõistetudki. Hans H Luik on toonud sisse olulise termini meie sotsiaalses karistuspoliitikas: "meediapeks".

Selle all mõtles ta jokk-korruptantide ühiskondlikku häbistamist, kui juriidilised hambad ei hakka peale. See on tähtis ühiskondlik institutsioon. Meediapeks on osaks saanud ka Ojasoole. Kuid õigusriigis kehtib ka põhimõte, et ühe asja eest kaks korda ei karistata.

Olgu ka meediapeksu puhul see põhimõte kehtiv. Kuulge kurjakirjutajad, muidugi saate hüsteeriaga solkida vabariigi aastapäeva ja Ojasoo elu ära! Aitab! Lõpetage kanakarja kambakas!
Ah jaa. Nüüd öeldakse, et ma olen panetunud inimeseloom, ja sellise avaldusega õhutan lähisuhtevägivalda. Ei õhuta. Vastupidi, normaalses ühiskonnas käsitletakse süütegu õiges proportsioonis.

Avaldus naeruvääristab tegelikku lähisuhtevägivalda
Teiseks, te naeruvääristate tegelikku lahisuhtevägivalla probleemi ühiskonnas ja teete sellest ogara meediatoote. On täiesti reaalne oht, et läheme ühiskonnana kollektiivselt lolliks. Ojasoo pole märter, ärge temast oma jaburate masspetitsioonidega seda tehke. Ta on lavastaja ja las ta siis lavastab. Keegi ei räägi talle ju ordeni andmisest. Vabariigi aastapäeva lavastus on lavastus. Praegune kiljumine meenutab Amadeuse filmist nähtud Austria keisri õukonda, kus parukates isandad halavad idiootselt käituva Mozarti üle. Meil on õigusriik, kus on keskne õiglus. Igaühel on õigus õiglusele. Kuid inimlikus ühiskonnas käib üle õigluse halastus. See mõiste on paljuski kaotanud oma kehtivuse, aga meie südames on ta ju alles. Kullakesed, leidke see endas kiiresti üles ja minge oma eluga edasi! Või tehke konstruktiivne ettepanek võtta Ojasoolt lavastaja load ära. Eluks ajaks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare